“Oi, mister Podd! Kas vaene Jones puuakse üles? Ma leian, et see oleks väga karm karistus, kui ta ainult nalja tegi.”
“Selles kogu iroonia ongi,” teatas mr Podd halastamatult. “Ehkki ma saan aru, mida te silmas peate. Lugejad tahaksid, et ta pääseks. Hea küll, väldime seda. Teeme ta negatiivseks tegelaseks – selliseks, kes purustab naiste südameid ja naerab siis nende kannatuste üle. Ta on kõikide oma tegelike kuritöödega plehku pääsenud ja – siin tulebki mängu meie iroonia – kukub sisse ühe süütu naljaga, mida ta teeb mehe kulul, kes talle tegelikult päris meeldib.”
Pange kirja: “Jonas naerab liiga palju.”
Raamat on kogumik Sayersi lühilugusid. Läbiva kangelase asemel ühendab neid seekord läbiv idee: nimelt, et “see” käib sageli juhuslikult või eksikombel. “See” on loomulikult kuritöö. Sayers räägib lugusid, kus kurja mõttega mängimisest võib äkki saadagi saatuslik õnnetus või lausa leping professionaalsete “ärakoristajatega”. Lugusid, kus niisama naljatamine võtab traagilise pöörde, või vahel ka vastupidi – süütu vahejuhtum või veidrus võtab lihtsameelse kõrvalseisja silmis pahaendelise kuju. Lugejale lohutuseks pöördub see elu jaburus teinekord ka sümpaatsete tegelaste kasuks või leiab südamlikku rakendust heade inimeste käes. Kõik inimesed ei ole kurjad. Aga kõik peavad olema ettevaatlikud.
Öölane 82. Taskuformaat. Raamatul väga ebaõnnestunud köide: lehed keskel poognatena kaante küljest lahti.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.