“Barrabas”

Rootsi kirjanik, 1951.a. Nobeli laureaat Pär Fabian Lagerkvist on sündinud 23. 5. 1891 Växjös talupojasoost põlvneva raudteevahi pojana. Gümnaasiumiõpilasena sattus ta radikaalse liikumise mõju alla, mistõttu eemaldus oma kodu rangest usust ning traditsioonidest, kus õhtuti suuretäheline vana piibel laual lahti löödi. See sisemine pööre avaldub ka ta toodangus ning on häälestanud “Barrabastki”.
Kirjanduse vastu ärkas tas huvi varakult. Lühikest aega Uppsalas (1911-1912) humanistlikke aineid studeerinud, tegi ta kaastööd sotsialistlikele lehtedele ja ajakirjadele, avaldades kultuuriartikleid ja võistluslaule. 1912 andis ta välja oma esimese proosaraamatu “Inimesed”. See ja ta järgmine raamat kandsid sajandi algusele omas pessimistliku elukäsituse pitserit ja sisaldasid vormis eksperimenteerimislusti ja opositsiooni tunnuseid. A. 1913 tegi ta reisi Pariisi, et tutvuda moodsa kunsti, kubismi ja ekspressionismiga, ja hakkas tagasi tulles neid voole propageerima, avaldades radikaalseis lehtedes ja ajakirjades uut kunsti valgustavaid artikleid. Oma järgnevate teoste seas murdis ta värssteosega “Hirm” endale tee rootsi kirjandusse, millega algas selles ekspressionistlik vool.
Nüüd pööras ta oma tähelepanu teatrile, algul kriitikuna, varsti ka draamakirjanikuna, pooldades Max Reinhardti ja Gordon Graig´i modernismi. Uues teatriloomingus seadis ta eeskujuks hilisema ea Strindbergi.
Siitpeale järgneb ta loomingu luules, proosas ja draamas vahelduvais meeleoludes, kus süngust ja pessimismi seirab helendus ja kus aineks on inimene ja elu. “Laske inimesel elada”, see ühe tema väikese lavatüki pealkiri sobiks hästi motoks ta toodangule. “Võidetud elu” nimelises vaatlusraamatus eitab ta usku Jumalasse, kuid rajab oma usu “jumalikusse inimeses” (1927). “Ma polnud kunagi tõeline kristlane, aga armastus inimkonna vastu on kogu mu loomingu aluseks,” – see autori ütlus kinnitab eeltoodut.
Mõnes oma teoses kajastab Lagerkvist kaasaja Euroopa poliitilisi sündmusi ja avaldab mõnitavat nördimust diktaatorite vägivalla vastu oma jutustuses “Timukas”, mis ilmus Hitleri võimuletuleku aastal ja mida peetakse viimase pihta sihituks. See teos on ka dramatiseeritud ja ette kantud. Ka ühe reisiraamatu (Kreekast, Egiptusest ja Palestiinast) avaldab ta ning proosasatiire aktuaalsetel ainetel. Ta üks pikemaid teoseid, aga mitte palju ulatuslikum “Barrabasest”, on minavormis kirjutatud romaan renessansiajastust nimega “Kääbus”, milles kääbus oma jutustuses paljastab ühe itaalia vürsti hoovielu, kus domineerib kurjus, õelus, julmus, vägivald ning liiderlikkus ja kus mõista antakse, et isegi maailmast imetletud Leonardo da Vinci Mona Lisa modelli moraal on küsitav. Seda teost peetakse üheks ta tähtsaimaks .
Üks armsamaid jutustusi on Langerkvistil ta “Külalisena tõelisuse juures” (1925), lühidane lugu ta lapsepõlve-elamustest raudteejaama-kodus ning külaskäikudest vanavanemate juurde. Selles teoses kerkib juba poisikese juures esile too surmahirm, mis hiljem ka Barrabast painab.
Nobeli auhinna määramine “Barrabase” ilmumise järel (1950) on tõstnud selle teose esikohale autori loomingus. See tõlgiti kohe kaheksasse euroopa keelde. See on lugu inimesest, kes ei saa uskuda, ehkki ta usu tekkimise võimalusele on korduvalt viibinud nii lähedal, ja kes lõpuks Ristilöödu viimse sõna “Sinu kätte annan ma oma vaimu” ei suuna mitte Isa poole, vaid hüüab selle pimedusse, s. o. ei-miskisse, tühjusesse.
Lagerkivst ei võitnud algul tükil ajal erilist tähelepanu. Alles 1920-ndail aastail hakkas noorsugu teda usinasti uurima ja tõstis ta pjedestaalile kui teenäitaja. Üldisem tunnustus saabus talle alles 1930-ndail aastail. A. 1940 valiti ta Rootsi Akadeemia liikmeks (kes muide määrabki Nobeli kirjanduseauhinnad). A. 1941 valiti ta Uppsala ülikooli audoktoriks.

– Maria Under