“Henriku Liivimaa kroonika” on muistse vabadusvõitluse ja ristisõja aja olulisim ajalooallikas. Kuigi tegemist pole romaaniga, võib teost pidada keskaegses ladinakeelses kirjanduses väljapaistvaks ka rahvusvahelises võrdluses. Just sellest tekstist pärinevad paljud hilisemad stereotüüpsed ajalookangelaste ja -vaenlaste kuvandid, millele eestlaste rahvusteadvus on saanud tugineda. Kroonika katab aastad 1184-1227. Teada on kroonika tõlked saksa, soome, vene, läti, leedu, itaalia ja inglise keelde.
Eesti keeles on “Henriku Liivimaa kroonika” ilmunud mitmes tõlkes: esmalt tõlkis selle Jaan Jung juba 1880. aastail, hiljem Julius Mägiste ja Richard Kleis. Siin on esindatud neist kõige kirjanduslikum – Julius Mägiste 1962. aastal Stockholmis ilmunud tõlge. Julius Mägiste (1900-1978) on eesti keeleteaduse suurkuju, kelle võib kahtluseta paigutada ühte ritta tähtsamate eesti kirjanike ning põhiliste eesti keele arendajatega, tema tuntumaid töid on eesti keele etümoloogilise sõnaraamatu koostamine.
Kroonik autor Henrik, keda on hakatud nimetama Läti Henrikuks, sündis 1188. aasta paiku Magdeburgi lähistel ning jõudis misjonärina Liivimaale 1205. Ta tegutses siin preestri ja kroonikuna ning võttis osa paljudest sõjakäikudest Eesti alal, mis teeb tema kroonikast eriti väärtusliku aja- ja kohaloo allika.
(Sari Eesti Lugu nr 6)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.