“Ümera jõel”

Mait Metsanurga “Ümera jõel” on kindlasti üks eesti romaaniklassika tuntumaid ja armastatumaid ajalooromaane. Sündmustiku keskpunkti moodustab eestlaste maleva võidukas lahing Ümera jõel 1210. aastal. Ühtlasi annab romaan ilukirjandusliku pildi kogu muistsest vabadusvõitlusest. Niisiis on vaieldamatult tegemist ühe olulisema teosega, mis käsitleb eestlaste visa vastupanu ristirüütlitele.

Kriitikud ja kirjandusteadlased on “Ümera jõe” puhul esile tõstnud kirjaniku oskust kujutada muistse vabadusvõitluse olusid ülemäärase romantismi ja heroismita. Ümera lahingu kirjeldus – eestlaste salga õnnestunud varitsusrünnak Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi ning nendega liitunud liivlaste ja latgalite vastu – on küllap tuttav kõigile eestlastele. Nõnda on ühest pisikesest muistsest võidust saanud suur mõtteline sümbol, mis kestab üle aja.

Mait Metsanurk (1879-1957, kodanikunimega Eduard Hubel) pärines Äksi kihelkonnast Metsanuka külast. Aastal 1900 lõpetas ta Tartu linnakooli ja pärast seda pedagoogikakursuse, seejärel tegutses ajakirjaniku ja kooliõpetajana. Kirjanikuna debüteeris ta 1904. aastal lühijuttudega ajakirjanduses, esimene raamat “Isamaa õilmed” ilmus 1908. aastal. Metsanurk oli Eesti Kirjanikkude Liidu loomise algatajaid ning 1930. aastail mitu puhku ka EKLi esimees. Stalini ajal, 1950. aastal visati ta Eesti NSV Kirjanike Liidust välja. Teenekas kirjanik pidi nõnda elu lõpul elatist teenima juhutöödega.