“… Ada pea on nagu suletud muuseum, ja tema ja vaene Lucette juhtisid kord ühe koledavõitu kokkusattumuse tõttu mu tähelepanu teatud üksikasjadele selle teisel triptühhonil, selles tohutus nöökivalt naljakate naudingute aias, pärit umbes aastast 1500, ja nimelt liblikatele sellel pildil – kesasilmik, emane, keset paremat tahvlit, ja koeraliblikas keskmisel tahvlil oleksid just nagu lennanud lille peale – pane tähele seda “just nagu”, sest just see on näide kahe võluva tüdruku täpsetest teadmistest, kuna nad ütlesid, et tegelikult on satikat näidatud valelt poolelt, oleks pidanud alumine külg olema, kui seda niimoodi külje pealt näidata, aga ilmselt leidis Bosch aknanurga ämblikuvõrgust paar tiiba ja maalis valesti kokkupandud putukale ilusama ülemise poole. Ma tahan öelda, et ma vilistan selle esoteerilise tähenduse peale, selle müüdi peale, mis on peidus selle liblika taga, selle šedöövriseletaja peale, kes paneb Boschi mingit oma aja jama väljendama. Ma olen allergiline allegooriatele ja täiesti veendunud, et mees lõbustas ennast juhuslikult päheturgatanud mõtete ristamisega lihtsalt võõpamise ja värvimise lustist, aga mida me küll uurida võiksime, nagu ma ka su nõbudele ütlesin, on rõõm sellest naisesuurusest maasikast, selle tundasaamine ja maitsemine, ja sa kallistasid seda koos temaga…”
“Ada”, II, 10
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.