“Tahavaatepeegel”

“Mälestused punetavad pihlamarjadena läbi talvetuiskudest uduse akna, mille taga linnukesed tunnevad nende vastu huvi. Kuid mälestused võivad lohutada ka inimesi endid, eriti elu rasketel silmapilkudel. Tagasivaade minevikku võimaldab teha õpetlikke järeldusi ning vältida eksisamme tulevikus. Ühe inimese elurada on ahas, kõrvutamine teistega saab seda avardada ning vaatepilti värvirikkamaks muuta.

Raamatus “Unistuste purunemise aastad” (1996) olen katkestanud mineviku meenutamise 1960-ndate aastate keskel, kui siirdusin elama kesklinnast Lasnamäele, Siin ühe viiekorruselise standartmaja kahetoalises korteris rajasin uue kodu, kus kasvas suureks mu tütar Veste. Boheemlikud “tungi ja tormi” aastad olid seljataha jäänud ning algas mu elu stabiilsem periood. Majaka tänava kurvil kriiksusid hommikul trammid läbilõikavalt ning äratasid mu varakult üles, kuigi Heljost elukaaslase selja taga olnuks mõnus tunnike edasi suigatada. Aga juba tuli köögist kohvilõhna ning oli vaja sõita alla Sakala tänavale, kus asus Keele ja Kirjanduse Instituut. Seal astusin mugavatest trepiastmetest üles – kui ka ametiredelil olnuks tõus nii hõlpus! …”