Bibliotheca Mediaevalis
Armastusluule on enam-vähem kõigi maailma rahvaste sõnakunsti iseloomulik osa. Euroopa rahvaste uuema kirjanduse olulised alged ilmnevad keskaja kristliku kultuuri mõõtmeis, eeskätt itaaliakeelse kirjanduse alusepanija Dante Alighieri loomingus. Tema värsis ja proosas kirjutatud “Uus elu” on sissejuhatuseks peateosele “Jumalik komöödia”, moodustades sealjuures omaette täiuse. “Uue elu” tõlge Rein Raualt on Johannes Semperi (1924) järel selle teose teine eesti versioon. Tõlge on nii sisult kui vormilt täpne ja õnnestunud, sedavõrd kui eesti keele vahendid seda võimaldavad.
– Ain Kaalep
luuletaja ja tõlkija
Ca 1292-1293 või pisut hiljem lõpetatud “Uus elu” on vaatamata suhteliselt väiksele mahule hiliskeskaja kirjanduse huvitavamaid teoseid. Noor Dante Alighieri üritab oma mälu raamatusse (libro della memoria) kirjutatud varasemaid sündmusi, mis keskenduvad armastusele Beatrice vastu, väiksesse “tegelikku” raamatusse (libello) n-ö ümber tõlkida. Otsides oma mõtete tõlgendamideks ja väljendamiseks 13. sajandi ja varasemagi filosoofilise armastusluule vaimus sobivat keelt ja vormi, jõuab Dante algul provanssaali kaanonist ja pisut hiljem uue maheda stiili meistrite Cavalcanti ja Guinizelli eeskujudest lähtudest isikupärase luuleni. Seega pole see on prosimetrum´i vormis teos (luuletusi ja nende struktuuri seletavaid kommentaare raamib proosajutustus) mitte üksnes lugu Dante armastusest, vaid ka suurepärane kirjandus- ja kultuurilooline allikas.
– Ülar Ploom
itaalia kirjanduse professor
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.