Eesti Euroopa Liidus
Ainult paar sõna veel meie eneste mõeldavast saatusest. Nii nagu meie ja teiste Balti riikide võitlus iseseisvuse eest ja selle teostumine võimalikuks sai Esimesele maailmasõjale järgnevas suurriikide-vahelises võimuvõitluses kujunenud soodsate eelduste tõttu, nii võib ka meie vabaduse taassünd teostuda vaid uute konfliktide ning võimujaotuste vahel tärkavates vaakumites. Oleme aheldatud kommunistlikus riigis sada korda tugevamalt ja hermeetiliselt suletumalt kui muistes tsaaride impeeriumis. Iseenda jõul ei suuda me sealt vabaneda, taotagu nii kumedalt endale vastu rindu kui tahes, et meie võitleme. Ükski välisvõim ei tule, ei saagi tulla meid päästma, seda enam, et abistamine võiks toimuda aatomrelvade kasutamisega, mille eest meie tänadagi ei saaks, sest ühendus taevariigiga pole veel jalule seatud. Apelleerimine Kremli poole ei anna kujunenud olukorrast tagajärgi.
Peame kinnitama oma lootused ja kanna Lääne-Euroopasse. Meenutades Coudenhove-Kalergi ja Aristide Briandi nimesid, võime ütelda, et Euroopa föderatsiooni idee algatati juba kolmekümne aasta eest. Selle teostamise esimesed arglikud sammud astuti alles pärast suursõja lõppu, seda häda sunnil. Nüüd vast seisab see küsimus reaalsena päevakorral, aga ainult Euroopa ühisturu ning ühise relvajõu loomise kõrvalproduktina.
Kui Lääne-Euroopa aastate kestes oma föderatsiooni teostab, siis kujuneb see selliseks masendavaks jõuks, et tema poole graviteeruvad kõik Ida- ning Vahe-Euroopa perifeeriad. Siis algab muidugi suur maalibisemine mitmenäoliste konfliktidega. Tolles Euroopa taassünnis leiab ka meie kodumaa oma paiga. Muidugi mitte enam toonase sõltumatu rahvusriigina, vaid suurföderatsiooni autonoomse osana. Vahepeal võib juhtuda, et peame ajutiselt kuuluma mingisse Vahe-Euroopa koondisse, kuid seegi teeb viib Rooma.
Tänapäevasus ja tuleviku mõeldavusi, 1962
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.