Raamat Heli Läätsest.
Ürgseist ürgseim on koduvärava kutse, sest sealt algas helisev DO. Laps, kes kõndis maadligi, hakkas otsima oma laulu, meeles veel hällilaulude helgus. Sirgudes ei pilganud ta elu ja seepärast pole iialgi elu teda pilganud.
Ikka maadligi, ikka südamete ligi ja pilk päikese poole. Millal tabas ta hetke, mil südamed olid kõige soojemad, päike kõige eredam?
Aga ta on selle tabanud, sest laulja lauludes on see eredus.
Tema jälgedesse mahub tuhandeid astuma, sest need viivad allika poole.
Iga inimene avastab kord allika ja saadab maailmale sõnumi janust…
See on põimitud lauludesse samuti nagu ürgne kutse!
… Põld on põuane, taevas tuline, eksisammud jalgades… Ja just siis ta tuleb – Laulja!
Mõnikord ma mõtlen, aga kui laulja kõik kord tagasi küsib, mida ta on andnud, mis siis saab. Ei, ta ei küsi, sest nõmmevaikusest on ta leidnud rahu, ja inimeste austavast tees.
Laulud katavad varje, nagu oleksid need kodutud!
Kui õnn mahub leivakoorukessegi, ühesse käepigistussegi, tuulepuhangusse, mis värskendab, kuhu mahuvad siis laulud? Tervesse maailma, et pimedadki linnud saaksid nägijaks ja kodutuile kingitaks leetuli. Nii lähevad laulud teele…
Värvides on laulja tee algus ja tema tee lõpmatus, selle vahele aga mahub veel siiras selgus, au ja tõde, õigus ja olemise püha kirg.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.