Läbielatu, nähtu ja kuuldu põhjal kirja pannud Gustav Ränk.
Mälestusteraamat, nagu käesolev teos tahab olla, ei vajaks õieti mingit saatesõna, sest oodatakse ju, et seal esitatud seigad ja sündmused peaksid rääkima iseenda eest. Kuid siin seisangi nüüd küsimuse ees, kas see, mis järgnevail lehekülgedel lugeda, on niiväga endastmõistetav. Memuaarkirjandus on juba kord väga ebamääraste piiridega, kõikudes kusagil ajaloo ja bellestristika vahepeal, mille tõttu ka lugejal on õigus juba ette teada, millise kallakuga üks või teine teos on. Oma teose puhul tahaksin meeleldi vältida memuaaride kõrgeltkõlavat nime, mis minu meelest on kohasem suurmeeste teguderaamatuile, kus sündmustik liigub oma katkestamatut rada poliitilise või kultuurilise elu tippudes. Sel kõrgel tasemel, kus silme eest mööda liiguvad epohheoloovad sündmused, seisab memuaarkirjandus kõige lähemal ajaloole, mille tõttu lugejal on õigus nõuda ka ajaloolist tõde.
Käesoleva teose sündmustik, nii palju kui seda leidub, liigub hoopis madalamal pinnal, põhiliselt vanas, staatilises talupojamaailmas, kus eluvool on vaevalt märgatav ja kus loojaks on anonüümne inimene oma piiratuses. Sealsed sündmused jäävad enamasti ajaloo varju, ega pole igakord ajalookirjutajale tavatavad või tähtsadki. Neid sündmusi ja seiku kirjeldades tunneb autor end paratamatult rohkem kodu-uurijana kui ajaloolasena.
Nagu muistsed kultuurirahvad linnriikides, nii elasime ise oma külakondades enam või vähem eraldatud elu, just nagu omaette väikeses maailmas, mis mahtus parajasti taevakupli alla. See maailm oli silmnähtavalt ümmargune ja üht niisugust ümmargust maailma, pealegi ühes jumalast unustatud maanurgas, Põhja-Saaremaal, tahabki käesolev teos uuesti elustada ja lugejale tutvustada. …
Autor
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.