“Soren Kierkegaard”

Minu kõige varasem mälestus, mis Kierkegaardiga seostub, on see, et kui ma lapsena püksisääri üle kõrgete säärtega saabaste, mis tollal moes olid, võrdsele kaugusele ei tõmmanud, ütles lapsehoidja mulle hoiatavalt: “Soren Kierkegaard!” Niimoodi kuulsin ma esimest korda nimetatavat nime, mis samal ajal nii valjult täiskasvanute kõrvus kaikus. “Corsareni” karikatuurid olid teinud Kierkegaardi jalad tuntuks ka seal, kuhu ta geniaalsus polnud ulatunud. Ta püksid olid saanud niisama kuulsaks kui Theophile Gautieri punane vest Prantsusmaal kümme aastat varem.
See märkimis väärne mees oli Kopenhaageni tänavail tuntud iseäraliku peroonina. Ta elu paistis väljastpoolt vaadatuna üksluine ja veider. Teda võis kohata varastel hommikutundidel vallikraavi ääres kõrvaltänavail kõndimas. Naljaga pooleks, aga just sinna heitis ta õngenööri, et häirimatult püüda mõtteid, komponeerida, luua. Ta on “Korduses” kirjeldanud neid käike kasteses rohus karges hommikuudus, hetki, mil jahe värin, mis agu ennustab, käib läbi kogu looduse. Teda võis näha kihutamas üüritud Viini vankris Kopenhaagenist põhja pool Sjaellandi saare maanteedel, võis kohata sealsamas metsade vahel aeglasel traavil mõnel tavapärasemal reisil; väljasõit kestis kõige vähem ühe päeva, kuid sagedamini mitu, talviti toimus see paar korda, suviti kuus-seitse korda kuus. Ta külastas vahetevahel Konglundi (Kuningasalu) metsa või käis Amageri saarel Lyngbys, või siis jäid ta teele Frederiksberg, Fredensborg, Hirschholm, Roeskilde. Gribskov´ metsast leidis ta oma armsa kaheksaharulise teeristi, “kaheksaristi”, mis juba nime poolestki oli talle meeldiv – talle, kes ta oli enesesse sulgunud, kuid keda kõik tundsid ja kellega kõik vestlesid. Sest kaheksa tee ristumiskohast räägitakse kui kõrtsipaigast – just kaheksaharulisest ristmikust piisavat Taanis kõrtsitoa avamiseks. Ta istus Kaheksaristi veerde ja kujutles lausa rahvaste rändamist. Rändlevad rahvahulgad aga ei märganud seda tagasihoidlikku kuju, just nagu oleksid need kaheksa teed tõuganud kõik inimesed temast eemale, et talle ta oma mõtted tagasi tuua. Tema, kel oli nii rakse ennast unustada, ei suutnud end kunagi täiesti kaotada ei looduses, mille õpetust ta kõrgelt ei väärtustanud, ega ajaloos, mille jaoks tal polnud ilmse filosoofilise meele kõrval soont; ka muusikat ei mõistnud ta kuigi hästi – heliloomingust otsis ta vaid omaenda ideid. Siin ristmikul meeldis talle hoiduda üksindusse ning tunda end samas kõige keskpunkti olevat.