“Filosoofilised pudemed”

Mis ma nüüd öelda tahtsingi? … Ärgu keegi küsigugi mult seda, ja seejärel ärgu keegi küsigu minult midagi selle kohta, kas mul on üldse arvamust. Miski ei saa kellelegi olla rohkem ükskõik kui see, milline on minu arvamus. See, et mul oleks kindel arvamus, on mulle samas liiga palju kui ka liiga vähe; eksistentsiks peab olema turvalisust ja heaolu nagu naise ja laste soetamisekski ja seda kõike pole sel, kes peab ilma kindla sissetulekuta olema liikvel päeval ja ööl. Vaimumaailmas on see kindlusetus minu olukord; sellesse olen kasvanud ja kasvatan end edasi – et võiksin alati tantsiskleda mõtte teenistuses niipalju kui võimalik jumala auks ja oma rõõmuks, öeldes lahti kodusoojusest ja kodanlikust lugupidamisest, sellest communio bonorum´ist, rõõmude harmooniast. Kui kellelgi on arvamus, siis selle taustaks on alati too rõõmude harmoonia. – Kas ma saan siis mõtte teenimise eest palka; kas ma söön nagu see, kes teenib altari ees, ise selle, mida altaril pakutakse? … Jäetagu see minu hooleks; “tema, keda ma teenin, on piisavalt hea, teda võib ikka usaldada” – nagu rahameestel on kombeks öelda; ja ta on küllalt hea hoopis teisiti, kui rahamehed seda mõistavad. Kui keegi seevastu tahaks nii viisakas olla ja oletada, et mul on arvamus – kui ta viiks tolle peenuse veel nii kaugele, et ta arvaks seda ainult selle tõttu, et arvamus on minu – , siis valmistaks mulle tema viisakus piina – et see saab osaks väärtusetusest -, ja mulle valmistaks tema arvamus piina, kuna tal pole muud arvamust kui minu enda oma. Oma elu võin panna mängu, oma eluga võin ma kõiges tõsiduses mängida – kuid mitte kellegi teise omaga. Seda ma võin; ja ainult nii võin ma teenida mõtet – mina, kes ma saan pakkuda õpetust “vaevalt 1 drahmi eest, rääkimata siis 50 drahmi suurusest kursusest” (“Kratylos”). Mul on ainult mu elu, ja selle panen ma kohe mängu – iga kord, kui näen mõnd raskust. Nii läheb tants kebjalt; sest mõte surmast on tubli tantsijatar – minu tantsijanna. Kõik inimesed aga seevastu on mulle liika rasked; ja sellepärast ma palun per deos obsecro*: ärgu keegi palugu mind tantsima – ma ei tantsi.
– J.C.