“Seaduse sünd”

Jüri Uluots (1890-1945) saatuseks oli olla Eesti Vabariigi esimeste põhiseaduste üks kandvam kaasautor. Seaduseloojana juhindus ta Eesti ajaloo vaieldamatutest tõsiasjadest ning varasema õigussüsteemi igakülgsest valdamisest.
Siin avaldatud kirjatööde põhjal joonistub lugeja silme ette avarapilguline õigusfilosoof. Mitmes artiklis, samuti pikemas uurimuses “Eestlaste lepingud võõrastega”, kirjeldab ja põhjendab Uluots, kuidas sajandite vältel tekkisid ja arenesid meie tulevase omariikluse loomuliklooduslikud algeod ja eeldused. Selle arengu jätkuna fikseerib autor vaevu paari aastakümne järskude ja otsustavate sündmuste juriidilised sõlmpunktid, mille toel hoomatav algkuju võttis selgesti nähtava vormi.
Tervemõistusliku ja samas ängistavana mõjub Uluotsa viimasel eluaastal kirja pandud, ühtaegu kirglik ja vaoshoitud essee “Eesti ja Vene sotsiaalpoliitilisest ideoloogiast”, kus lokaalne nägemus viib välja globaalsele. Tsiteerigem Uluotsa enda mõtisklust:
“Kui küsida, mis ühe rahva elus ja ta elu üksikasjade, ülesannete ning üldiste küsimuste juures mõõduandev peab olema, siis saab selleks ideeks olla, et ühik, mida riigiks ja rahvaks kutsutakse, püsiks võimalikult kauem. Kõrgemat ülesannet minu arusaamise järgi ühele rahvale seada ei saa.
Kui meie ideeliselt seisukohalt asja juurde asume, siis meie ei ole küllaldaselt teinud, kui ainult ja üksinda vaatame ideed ennast, ja ei võta arvesse selle idee teostamise viise ja võtteid. Niipea kui selle idee teostamisele asume, oleme sunnitud reaalsust arvestama. Sel viisil osutub reaalsus vaid abinõuks, teeks, mille kaudu jõuame ülima ja kõrgeima sihi juurde. Järelikult, kui ma teatava lähekohana arendasin meie rahva võitlusvõimelisemaks tegemist, siis see lähtekoht on üldiselt ikkagi realiteet, mille kaudu saame oma kõrgemaid, suuremaid ja kõige rohkem igavikku juhtivaid ja suunatavaid ideaale rahuldada ja teostada.
Seega siis idealistlik realism oleks selleks lõplikuks filosoofiliseks lähtekohaks, mille meie oma lähema poliitilise elu korraldamisel esinevate küsimuste lähtekohaks peaksime võtma.”