“Müüt ja ajalugu”

Gustav Ränk: Maailm on kõigest hoolimata tervik, kus ükski rahvas end täiesti eraldada ei saa, iseäranis praegusel tehnika-ajastul, kus vägevad ühendusvahendid trotsivad igasuguseid piire. Vaevalt ühe rahva endaisoleerimine talle mingit õnne tookski, sest see tähendaks enda väljalülitamist kultuuri üldarengust, langemist traditsionalismi ja stagnatsiooni, nagu näiteks on sündinud India ja Tiibetiga. Maailma üldarenguga sammu pidamine on edu eeldus, kuid normaalselt ei tohiks see ometi tähendada oma kultuuriväärtuste mahasalgamist ja oma isikupära kaotamist. Pääsemine sest dilemmast seisneb kultuuriväärtuste osalises ümberhindamises ja ümberasetamises, mis praktiliselt tähendab rõhu nõrgendamist neis sektoreis, kus vanad rahvakultuuri väärtused enam mingit osa ei saa etendada, ja tõhustamist teistes, kus need väärtused veel küllalt viljakalt võivad mõjuda. (…) See murrang väärtuste hinnangus eeldab juba teadlikke seisukohavõtte kultuurikandjate endi poolt, oma kultuurist teadlikuks saamist, mis rahvakultuurile oli võõras. Kui see teadlikkus haarab endasse ka ühiskondlikke aspekte vaatega tulevikku, siis võib juba rääkida sünteesile pürgiva ideoloogilise pealisehituse tekkimisest. Arenguloolises mõttes tähendab see kõik aga lõplikku hüpet endise rahvakultuuri miljööst ajalukku, kus anonüümse massi asemel kerkivad esile nimekad isiksused ja institutsioonid, kellele kingitakse usaldust kultuuriväärtuste tõlgitsemisel ja kultuurilise aktiviteedi kavastamisel. Niiviisi kujuneb ebamäärasest rahvast sihiteadlik rahvus.
Näiteid seesuguse arengu kohta ei tarvitse otsida kaugemalt kui Eesti enda uuemast ajaloost, mis oma suure ajastute-vahelise murrangu on läbi teinud ju vaevalt sada aastat tagasi, siis nii-öelda meie oma silma all. Orjuse ning rentidega vaevatud vana eesti talu muutus järkjärgult kasutoovaks käitiseks, omandades sihikindlamat majanduslikku väärtust, ja minetades samal ajal vanu, traditsioonilisi kultuuriväärtusi, mille varal oli eksisteeritud juba sajandeid. Poegadest sai kas edumeelsed talupojad, maa- või linnaharitlased, uute kultuuriväärtuste õhkkonnas. Tekkisid oma organisatsioonid, koolid ja muud kultuuriasutused, oma ajakirjandus, kirjandus ja kunstid, mis said uue rahvusideoloogia taimelavadeks.
Püüdes ligikaudugi hinnata kõike seda, mis need murrangulised sündmused rahvuslikule eksistentsile on tähendanud, võib kergesti sattuda liialdustesse. Selle kartusel on targem küsida, mis meist oleks saanud, kui meil poleks olnud vaimseid äratajaid, uute väärtuste loojaid ja nende väärtuste tõlgendajaid, ideolooge, nagu näiteks Kreutzwald, Hurt, Jakobson, Villem Reiman, Tõnisson ja Päts (…). Nad kõik oskasid muutunud olukordadest oma järeldusi teha ja seega ka teed tulevikku näidata.
Jah, kui kõike seda poleks olnud, siis inimlikult otsustades oleks eesti rahvas vaevalt kunagi saavutanud kõigi rahvaste kõrgeimat eesmärki – suveräänsust riigi-elu raamides.