Peaaegu müstilisest Jäneda parunessist Maria Budbergist on kirjutatud mitmeid teoseid ning loodud filmegi. Ometi pälvib too saladuslik naine suurt tähelepanu veel tänagi, üle neljakümne aasta pärast lahkumist teispoolsusesse. Ta oli vaieldamatult üks XX sajandi salapärasemaid naisi, kellele pole tänapäevani suudetud lõplikult ausaid ja objektiivseid hinnanguid anda. Naine, kes lävis oma elus terve leegioni läinud sajandi suurkujudega ning keda peeti koguni kuulsaima naisspiooni Mata Hari ohtlikuks ametijärglaseks.
Tõsielulisel ainestikul kirjutatud mosaiikromaani keskmes on parunessi erakordselt kirev elukäik: eelkõige armulood väljapaistva luuraja ning diplomaadi Robert Bruce Lockharti ja kirjanike Herbert George Wellsi ning Maksim Gorkiga. Lisaks peatutakse ka Budbergi tihedatel sidemetel teiste maailmakuulsate poliitikute, kirjanike ja filmitegelastega ning heidetakse valgust mitmetele põnevatele spioonilugudele, millesse õnnestus Punaseks Mata Hariks kutsutul end samuti ülepea segada. Dokumentaalsetel sündmustel põhinev mosaiikromaan pakub lugejale põnevaid pilte revolutsioonijärgsest Venemaast, 1930. aastate Eestist ja viiekümnendate Lääne-Euroopast.
Kena ja elutark daam oli Wellsi armukadedat kurtmist kommenteerinud ja kinnitanud: naised küll petavad oma mehi, kuid mitte seepärast, et ei armasta neid, vaid ennekõike nende mõistmatuse pärast. Mehed laskvat neil elada loomulikult, veel enam, ei laskvat neil üldse elada elu, mis elu nime vääriks.
Kas minagi olen samasugune tõbras, päris Wells nüüd endalt, kramplikult telefonitoru pigistades. Talle meenus, et Christabel oli talle hiljem tasakesi kõrva sosistanud – te olete Mouraga nii tore paar, et teist sellist pole Inglismaal näha olnud Victoria aegadest peale.
Kirjanik kahtles öeldus sügavalt. Samuti selles, ka südame verejooksu saab ikka meega peatada või on selleks kangemaid ravimeid vaja. Näiteks viskit.
Wells heitis pilgu telefonilaua kõrval seinal ilutsevasse peeglisse. Talle vaatas sealt vastu peksasaanud koer.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.