“Johannese tarkus”

Elades nädalaid kestnud töö ajal oma isa sugulaste juures Kapernaumas, et täita üht isale esitatud tellimust, kohtus Jeesus hilisemas noorukieas esmakordselt ühega Ürgvalguse kiirgajate hulgast, kelle kõrgeks vennaks pidi ta hiljem saama. Oma laadi tõttu kuulus ta ju ammugi nende hulka, kui esmakordselt nägi maise silmaga maise päikese valgust.
Algul ei teadnud ta, kes oli see, kes oli teda õhtusel puhketunnil järve ääres ja seejärel sageli samas paigas kohanud ja oskas tal üha enam avada südant ja valgustades suunata pilku Olemise sisimasse.
Kuna samalaadsed kohtumised peagi sagenesid, ei tundunud talle nendelt, ilmselt samasse ringi kuulujatelt selgitava õpetuse saamine enam eriskummaline, aga ta hoidis kõik täielikus saladuses, sest seda nõuti temalt. Kui tema sisemine tunnetus oli nõnda pidevalt kasvanud nii mõnedki aastad, siis oli üks nendest meestest teatanud talle, et nüüd on tal aeg alustada regulaarset koolitust.
Talle öeldi, et koolituse eesmärk on: õpetada teda tundma seadmuse sügavaimat tarkust ja näitama sedasama tarkust teistelegi, selleks et paljud kirjadest hingetoidu otsijad ei peaks rahuldama kuiva tõlgendusega kirjatundjatelt, mis sarnaneb kivi ulatamisega nälgijale, kes igatseb leiba.
Argipäevatöö ei takistanud tal koolituse saamist ja nende katsete sooritamist, mida koolitus nõudis temalt.
Niipea, kui ta hakkas väärahtama või ähvardasid teda kartus ja kahtlused, astus üks tema õpetajatest märkamatult ikka-jälle tema kõrvale, tugevdas tema usku ja peletas eemale deemonliku maailma, mis oli tahtnud teda äsja kohutada.