“Liivimaa kroonika II”

Järelsõna
Kroonikate ehk ajaraamatute avaldamine on meie keeles alles vähe kultiveeritud ala. Peale Läti Hindriku kroonika ei olegi meil õieti veel muid sarnaseid ajaloo-allikaid ilmunud. Eesti kirjanduses on puudunud tänini veel niihästi Rossowi ja Hiärni kui ka Relchi meile nii tähelepandavad tööd. Ja ometi sisaldavad need ajaloo-allikad huvitavaid ning kindlaid tõsiasju meie kodumaa mineviku tundmaõppimises.
Silmas pidades, mäherduse tähtsus on seesuguste ajaloo-tõsiasjade kättesaadavaks tegemisel, võttis Kirjanduse Selts juba umbes ilmasõja lahtipuhkemise aegu nõuks eestkätt Balthasar Russowi “Liivimaa kroonika” Eesti keelde soetamise ja seks kohase jõu leidmise, kelle hoolde kõnealuse vastutusrikka ja kaugeltki mitte tavalise tõlkimise-töö tegemise oleks võinud usaldada. Peeti ju täiesti põhjendatuks see töö tõlkida nimelt originaalist, s.o. Alamsaksa keelest, mille mõistmine meil aga haruldus on. Eesti Kirjanduse Seltsi sellekohase ettepaneku peale võttis keeleteadlane K. Leetberg tõlke valmistamise oma hooleks ja viis selle ülesande lühema aja sees lõpule. Kuid käsikirja trükkiandmisesse tõid sõja-aegsed olud seisaku, osalt aga ka kavatsus, tõlget varustada mõnesuguste seletustega (muu seas iseäranis kohanimede asjus, mis meie päevini tihtigi teistsugusteks on arenenud, kui nad oli Russowi aegu), et seeläbi lugejale tööst selgemat kujutust võimaldada. Sellekohaste jõudude ajapuudusel ei saanud seletuste andmise kavatsus aga kahjuks mitte teostuda, vaid tuli see kroonika nüüd, mis seesuguste allikate tarvidus õpetusetegevuses kui ka väljaspool kooli märksa tunduvamaks on kasvanud kui enne, ikkagi ilma märkusteta trükki anda. Kui aga kord selle töö uue väljaande tarvidus päevakorrale kerkib, siis peaks talle vististi küll selgitavad märkused kaasa lisatama, kui seks vähegi võimalust leidub.
Käesoleva raamatu keele kohta peame tarvilikuks järgmist tähendada: Raamatu tõlkijale K. Leetbergile on omased mõnesugused kirjaviisilised, etümoloogilised ja sõnatuletuslised iseäraldused ning lahkjooned (näit. pian, jõuust, vaese talupoegadele, Hoch-Saksa maad, Kuuramaa, Breemi linn, mosklane), paiguti aga ka liig isemoodi lause-ehituslised ja stiililised omapärasused, mille esinemist tõlkija hea meelega oleks soovinud trükis alal hoida lasta. Aga et Eesti Kirjanduse Selts, kui asutus, kel ülesandeks on muu seas üldkeele kirjaviisisse ja grammatikanähtuste praktiliseks tarvitamisesse ühtlust soetada, iseäranis neis töis, kus normeeritud kirjakeel ainumaksev peaks olema ja mille liiki ka käesolev töö käib, oma keelelisi põhimõtteid loogilisuse nõudel peab kõige pealt just omades väljaanneteski tegelikult tarvitama, seepärast oli kirjastus sunnitud ühte ja teist K. Leetbergi kirjaviisi-iseäraldustest, niipalju kui need normeeritud kirjakeele raamidesse ei sündinud, kõrvale jätma; peale selle on kirjastus ka muidu siin-seal, kus see väljaande stiilile vahel paremusena näis tunduvat, tõlkija kaasas omaltki poolt mõelnud tegev olla, nagu näit. ütlused uus rukis, shilling, saadikuid saatma, Kõigevägev Jumal, last, sidesõnalise seal j.t. ümber muutnud avaldusteks: uudserukkid, killing, saadikuid läkitama, Kõigevägevam Jumal, sälitisi, siis j.t. Sellega ei mõtle aga Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus kaugeltki mitte eitada tõlke üleüldiselt aina häid väärtusi, mis just K. Leetbergi keeles ja stiilis kroonika tõlkimiseks iseäranis kohastena ühemeelset lugupidamisi teenivad.
Need, keda käesolev töö autori Balthasar Russovi tegevus eriti huvitab, võivad sellekohase ülevaate juba J. Ruusi kirjutusest, mis Eesti Kirjanduse Seltsi kuukirja “Eesti Kirjanduse” 1. n-ris 1921. a. on ilmunud.
Eesti Kirjanduse Selts mõtleb edaspidi muu seas ka teisi tähtsamaid meie kodumaa minevikku käsitlevaid kroonikaid jõudu mööda Eesti keelde soetada.
– Eesti Kirjanduse Selts.

Raamat on gooti trükikirjas ja raamat on taastatud