Kord, kui kauge pärusmõisa opman Anton Vassiljev oli juba lõpetanud mõisaproua Arina Petrovna Golovljovale aurande oma sõidust Moskvasse passi järgi elunevailt talupoegadelt rendimaksude kogumise asjus ja oli saanud temalt juba loa peretuppa minna, jäi ta järsku kuidagi salapäraselt paigale takerduma, otsekui oleks tal südame peal olnud veel mõni sõna või tegu, millest ta nagu julges, aga ei julgenud ka ette kanda.
Arina Petrovna, kes oma lähemate inimeste juures mõistis täielikult mitte ainult nende vähimaidki kehaliigutusi, vaid ka nende salajasi mõttemõlgutusi, muutus jalamaid rahutuks.
“Mida´s veel?” küsis ta opmanile üksisilmi näkku vahtides.
“See oleks kõik,” püüdis Anton Vassiljev kõrvale põigelda.
“Ära valeta, veel on midagi! Näen silmist!”
Kuid Anton Vassiljev ei söandanud vastata ja jätkas jalalt teisele tammumist.
“Ütle välja, mis asi sul veel hinge peal on?” käratas Arina Petrovna talle otsustava häälega: “Kõnele! Ära liputa saba… vaba tuulelipp!”
Arina Petrovna armastas anda hüüdnimesid inimestele, kes moodustasid tema administratiivse ja koduse personali. Anton Vassiljevit hüüdis ta “tuulelipuks” mitte sellepärast, et teda oleks kunagi tõepoolest reetmiselt tabatud, vaid selle eest, et ta ei suutnud talitseda keelt. Mõisal, mida ta valitses, oli keskuseks paljude kauplustega tähtis kirikuküla, kus oli rohkesti trahtereid. Anton Vassiljev armastas trahteris teed juua, oma pereproua kõikvõimsusega kelkida ja seesuguse kelkimise ajal lobises märkamatult nii mõndagi välja. Et aga Arina Petrovnal oli alatasa käimas mitmesuguseid kohtuprotsesse, siis juhtuski tihtipeale, et usaldatava inimese lobisemine tõi mõisaproua sõjakavalused päevavalgele enne, kui neid oleks jõutud teostada.
Raamatus on pühendus.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.