“Suitsutare. Vabaõhumuuseumi uurimused 1957-1972”

1957. aastal pandi alus Eesti Riiklikule Vabaõhumuuseumile. Selle aja jooksul on muuseumis loodud nõukogude ajalooteaduse metoodikal põhinev vabaõhuekspositsioon, mis tutvustab rahvaarhitektuuri, töövahendeid, igapäevast tarbevara. Käesolev kogumik annab ülevaate muuseumi rajamise kavatsustest, tegelikest rajamistöödest ja mitmetest muuseumi ületoodud objektidest.

..

1972. aastal möödus 15 aastat Eesti Riikliku Vabaõhumuuseumi asutamisest. Muuseumis on selle aja jooksul loodud nõukogude ajalooteaduse metoodikal põhinev kompleksne vabaõhuekspositsioon, mis läbi sajandite annab ilmeka ülevaate eesti talurahva materiaalse kultuuri, elutingimuste ja olustiku iseärasustest ning arenemisest maa eri osades. Rahvaarhitektuuri tüüpiliste näidete, töövahendite ja igapäevase tarbevara tutvustamise kõrval on muuseumi ühtlasi ka üks rahvakunsti säilitamise ja populariseerimise keskusi.
Eesti Riikliku Vabaõhumuuseumi praktilise rajamise käigus loodi seda tüüpi muuseumi väljaehitamise üksikasjaline metoodika. Esimese ehitusjärgu valmimisega (1957-1970) on Vabaõhumuuseum rahvaarhitektuuri ajaloo uurimisel ja selle tüüpiliste näidete säilitamisel, eksponeerimisel ja restaureerimisel, samuti teiste muuseumi töölõikude arendamisel andnud olulise panuse nii etnograafia kui ka museoloogia arengusse üldse.
Ees seisab teine ehitusjärk, mis näeb ette Vabaõhumuuseumi lõpliku väljaehitamise. See nõuab pingelist uurimistööd, rikkalikke ja mitmekülgseid ainekogusid ning muuseumi kõigi töösuundade edasiviimist. Tuleb kiiresti kindlaks määrata, teaduslikult uurida ja eksponeerida kõik plaanis ettenähtud hoonekompleksid ja üksikobjektid, mistõttu edaspidigi on muuseumi teadusliku töö raskuspunkt ekspositsiooni rajamisel. Töö käigus on tarvis pidevalt täiustada ekspositsiooni ehitamise metoodikat ja põhiprintsiipe. Samal ajal tuleb senisest rohkem tähelepanu pöörata eesti talurahva materiaalse kultuuri ajaloo ja eluolu arengu mitmekülgsele ning süvendatud uurimisele ja vastavate tulemuste publitseerimisele. Muuseumi ainekogud on veel ühekülgsed ega vasta neile nõuetele, mida esitavad ekspositsioon ja teaduslik uurimistöö. Seetõttu on tarvis nii eseme- kui ka teatmematerjali kogusid oluliselt täiendada. Püstitatud hoonete ja tarbevara säilivuse tagamiseks tuleb luua ajakohane antiseptimise laboratoorium. Täiustada ja mitmekesistada on vaja ka muuseumi populariseerimistööd.

…

(Raamatus on pühendus)