“Marta”

Marta oli ärksa vaimuga andekas inimene, kel oli pealehakkamist, aga teda tabas seesama kurb saatus, mis sai osaks paljudele võimekatele eesti naistele – tema haridustee jäi lühikeseks ja loomevõimeid arendav osa puudus selles hoopiski.
Kui minust sai 1961.a. Viesede suguvõsa või nagu kohalikus kõnepruugis öeldi – suguseltsi liige, hakkasin ma järgmisest aastast osa võtma Sonne perenaise Pauline Viese iga-aastasest sünnipäevapeost 1. mail. Tegelikult oli sünnipäev küll 3. mail, aga 1. mai kui “töörahva solidaarsuspäeva” puhul andis “töörahva riik” oma sipelgatele terve õhtupooliku töövabaks – hommikul pidi igaüks oma solidaarsust demonstreerima – ning kõik Sonnel siia maailma ilmunud inimesed ruttasid avanenud võimalust kasutama selleks, et koos abikaasade, laste ja lastelastega sünnimaja matroonile austust avaldama tulla. Kokkutulnute hulgas oli rohkesti häid lauljaid, kaasa arvatud sünnipäevalaps, mistõttu lauldi palju ja innukalt. Repertuaar koosnes Teisele maailmasõjale eelnenud aastail üldtuntud eesti lauludest, mis küündisid tagasihaaravalt kuni rahvusliku ärkamisajani. Marta sopran torkas mulle kõrva juba esimese laulu ajal, mis 1. mail 1962 kõlas Paulinele tervituseks. Järgmistel sünnipäevadel imetlesin Marta puhast selget häält juba teadlikult.