“Hauatagune Siber”

Sissejuhatavaks saateks

Ühe New Yorgi hauduvate 1961. a. juunipäevade tapvas kuumuses hargnes lahti Maria Jürimäe elu- ja surmakirjade lugu ristilöödud elu maalt, hauatagusest Siberist. Kuna jutustuse algus ei tõotanud jutustaja asumispaiga üksilduse ja liikumisruumi piiratuse tõttu eriti palju, siis oli kaheldav selle raamatut kujundav küündivus. Kuni selgusid jutustuse teised küljed. Esimesena hakkas sellest välja kristalliseeruma pilt inimhinge virvendustest ja tunneteskaala võnkumistest elu lootusetuse olukordades. Teiseks rullus sealt lahti rida saatuskaaslaste, eesti inimeste saatusi. Kolmandaks tekkis varstigi pilt Siberi kolossi ja ta miljonite tõelisest tänapäevast. See kõik oli väärt, et asuda kujundama ühe üle 80-aastase eesti vanaema eludraamast kokkuvõtlikku ülevaadet.
Jutustaja väga mitmed paarisõnalised vihjed tingisid vajadust muretseda ja lugeda läbi üle 10.000 lehekülge Siberi kohta ilmunud kirjandust teistes keeltes, et tõestada ja selgitada fakte, mis ilma selleta võinuksid tunduda ainult kuuldustena või koguni vastupropagandana. Tagasihoidliku lehekülgede arvuga teose valmimine nõudis sellistes eeltingimustes aega üle 2 aasta.
Eriti hoolikat tähelepanu jutustuse kujundamisel oli autor sunnitud pöörama nende osade kontrollimisele, mis jutustavad veel valdavas enamuses kirjaoskamatute siberlaste hinges pesitsevast vabadustungist, vanade juhtide nimede mäletamisest ja roheline-valge vabaduslipu olemasolu tundmisest, kuigi samal ajal võimud ei ole suvatsenud avaldada pärastsõjaaegsele noorusele isegi fakte Teise Maailmasõja tegelikust arengust. Jälle kord tõestub fakt, et tung vabadusele on nii igavene ja ürgne, loomuomane ja kustumatu, et seda pole vaja äratada ega süüdata. Elavat ei ole tarvis äratada surnust.
Suurt tähelepanu ja kontrollitud hoolikust käsitamisel nõudis samuti kodumaa ja kodupaiga olukord, kui jutustaja jõudis sinna tagasi – paika ja maale, mida ta nimetab hauatagusest elust naasnult eest leitud tundmatuks maaks. On loomulik ja loodetavasti arusaadav, miks kogu jutustuse käigus tuli vältida asjaosaliste tõeliste nimede kasutamist.
Kuigi siinesitatav jutustus on Maria Jürimäe isiklike läbielamuste kogu, peegeldub sellest täies selguses vastu nende tuhandete eesti vanaemade, emade, ja väetite laste saatus, kes kisti saatuslikul 13. juuni ööl 1941 lahti oma kodumaast ja kodudest ning paisati kommunistliku sadismi, vihkamise ja hirmu nimel vastu nende troostitule saatusele. Et sundtöö ja orjalaagrid Siberis ei ole ainuke kindel tee surma, sellele tohiks anda see jutustus vastuvaidlematu kinnituse, samuti aga ka tõsiasjale, et inimese pääsemisel mängivad mõnikord omapärast rolli paljud ettearvamatud tundemomendid ja tegurid, millede labürint on läbinähtamatu.
Autor, ühinedes täies ulatuses jutustaja pühendusliku sooviga, imetleb seda kannatlikkus ja hingelist tugevust, mis võimaldas Maria Jürimäel minna oma elamuste meenutamisel veel kord üle ja läbi luiniulatuvalt sügavate haavade, et jutustada tõdesid inimkonna õudseimast ühiskondlikus korrast. Autor väljendab oma tänu end. Pärnu-Jaagupi kogudes õpetajale Ph. A. Tammarule, kes nõustus värskendama allakirjutaja kontrollivat rändurimälu Pärnumaast ja lisas rea väärtuslikke andmeid. Palju kannatlikkus ja püsivust nõudis käsikirja pikaldane valmimine kirjastuse “Kultuur” juhilt Elmar Jürvetsonilt ja korrektorilt Olev Parlolt, kes seisis sel põhjusel vajaduse ees redigeerida ja ühtlustada teost osade kaupa. Kuhjaga teenitud siiras tänu neile mõlemale!
Ja lõpuks, mu armas lugeja, selle loo jutustajaks võinuksid olla samahästi sina. Õnnelikumal korral. Sa võinuksid olla aga samahästi üheks nendeks, kelle ilma puusärgita viimsele puhkeasemele sängitamise juures tuli seista nii tihti Maria Jürimäel. Võib-olla päästis sind ainult see, et loomavagunid enne sinuni jõudmist olid juba viimseni inimesi täis. See lugu ei ole muinasjutt ega ühelgi leheküljel fiktsioon, see on peatükk meist endist, meie rahvast, ajaloost ja maast ning eesti inimese murdumatust elujõust, mida on vajalik õppida, mäletada ja tead. See lugu ehk ei meeldi mõnelegi lugejaist nende käesoleva momendi olukorras, aga ükski meist ei saa pesta meile ja meie rahvale ning maale kuuluvat ajaloolist minevikku oma seljast. Võib-olla küünib mõnegi lugeja kujutlusvõime mõtte arengus kaugemale, ka ettepoole, homsesse, ja muutub seejuures hoiatavaks ning teejuhislikuks hääleks. Muidugi võib tunduda see ebareaalne. Või ei tundunud meile paljugi ebareaalne aastal 1938? Sellise ebareaalsuse hulka kuulus siis ilma kahtluseta kujutlus eelseisvatest sündmustest 13. juuni ööl 1941. Võib-olla kuulus selle ebareaalsuse hulka kujutlus kogu meie rahva praegusest saatusest.
Oleme olnud linnupojaks võluflöödi taha varjunud ussi pilgu ees. Oleme muutumas uuesti samasuguseks linnupojaks hoolimata paranematutest haavadest. Ehk kainestab meid siin pisut järgnevatel lehekülgedel jutustav Maria Jürimäe hauakiri oma saatuskaaslaste kangelasteekonna mälestusena, mis on pühendatud samal ajal ka kõikidele meist ja igaühele meie hulgast üksikult – meie endi, meie rahva ja maa tuleviku nimel.

Wilmingtonis, suvel 1963.

(eksemplar 1080, ex libris Volli Siimon)