“Eesti talu”

Jäägitult saab hävitada ainult seda, mis on läbinisti materiaalne, milles ei ole midagi vaimset.
Kui eesti talu tänapäeval on hävitatud sellisena nagu teda nägime oma elu õnnelikemail päevil, koos ta hoonete, õuede ja aedadega, koos rõõmsa töö ja tegevusega eesti põllumehele kuuluvail nurmedel, siis on eesti talust ka praegu veel alles see nähtamatu osa, mis läbi sajandite on vorminud eesti inimest ja ta elutunnetust, jah, isegi kujundanud eestluse olemust ning selle kaudu juhtinud ta saatustki. Ning see osa eesti talust ei saa iialgi kaduda, ta mõjustab edasi eestluse elutunnet, kuni see korda jälle murrab läbi talle pealesurutud karmist ning võltsist kestast, luues endale uuesti väärikad ja õiged eluvormid.
Aga kas see väline osa eesti talust, mis praegu on hävitatud, kadunud ja kadumas, on meile püha. Üheks meie tungivamaks kohustuseks on sellest jäänud mälestuskildude kogumine ja neist mälestusmärgi püstitamine eesti talule, sest neis väliseis materiaalseis vormides kajastus ju kord ka eesti talu vaimne olemus, tema hing. Ütlematagi on selge, et selline mälestusmaterjali kokkukogumine on võimalik ainult vabaduses viibivail eestlastel. Kodumaa kohal lasuv võõras võim ei karda midagi rohkem kui mälestustki kunagisest eesti talust ja ta inimeste õnnelikust elust selle katuse all.
Meie kadunud maakodu taustal saab alles täies suuruses selgeks kuritegu, mis on eesti talu kollektiviseerimise ja hävitamisega toime pandud. Selle kuriteo motivatsiooni valelikkus paljastub selgesti eesti talu minevikupildi üldvaates. Veenva selgusega kerkib kogutud materjalist esile, et eesti talu tüüpilise väikemajapidamisena oli kõigepealt koduks, kus inimesed ise oma tööga teenisid oma leiva, et see polnud mingi kapitali kogumise koht ega kurnamisallikas, nagu väidab kommunistlik propagandavale.
Kui nüüd Eesti Kirjanike Kooperatiiv astub meie avalikkuse ette käesoleva teosega, siis on see samm just olnud juhitud teadmisest, et meie kohustus on päästa järelejäänud mälestuspilte hävitatud eesti talust, mis täpselt säärasena, nagu ta oli, enam kunagi ei kerki. Teos on pikemaaegse ettevalmistus- ja kogumistöö tulemus. Selle valmimise juures on tulnud põrgata kõigile mõeldavaile raskustele, millistest pahimad on olnud meie rahvakillu hajutatus ja aja kulutav mõju. Kõigest hoolimata on kogunenud tuhandetesse küündiv hulk ülesvõtteid, millest on järgnev valik teostatud. Alati ei jagunenud materjal ühtlaselt üle maa ega ole ka motiivistik kõike olulist haaranud. On jäänud paratamatuid lünki nii ühes kui teses mõttes. Ent neid aitavad siluda kirjutused ja lugeja enese loodetavad eelteadmised kui ka igaühe kodust kaasatoodud või vanemailt päritud mälestuste soojus. Ulatuvad ja meie linnainimestegi juured enamuses tagasi maale.
Pildimaterjal raamatus on esitatud aastaaegade järjestuses, alates kevadisest lumelangemisest ja lõpetades uuesti kevade poole pöörduva talvega. Sellise aastaringi kaudu on püütud edasi anda eesti talu elu- ja töörütmi nõnda nagu see oli välja kujunenud kodumaa looduse ja selle ajasiirde taustal.
Koostajail on põhjust enam kui südamlikult tänada kõiki pildimaterjalide lahkeid laenutajaid, eeskätt fotograaf Karl Hintzerit, kelle panus on olnud olulise tähendusega, ja kõiki neid teisi sõbralikke kaasmaalasi üle maailma, kes nõu ja jõuga on teose valmimisel abiks olnud.
Raamatu koostajaile on töö selle kallal olnud kaotuse kurbusest hoolimata õnnelikuks elamuseks. Oleme jälle võinud kõndida koduradadel ja kogeda meie maaelu mitmekülgsust ning rikkust, uuesti läbi elada seda vaikset õnne, mis pesitses meie kadunud kodukatuse all. Mitte vähem pole olnud elamuseks see hoogne töörütm ja elujõud, mida hoovab mälestuste eesti talust. Eesti talu oli sooja leegiga küdev kodukolle kogu meie riigile ja rahvale. Selle mälestus soojendagu järeltulevaid põlvi niikaua kui hajutatud koldekivid kord tõelikkuseski on kogutud ja jälle oma kohale tagasi pandud!

Lund, november 1959.

Toimetajad.