Romaan
On lugusid, milledega lugejaid tuleb algul tutvustada leebe ettevaatusega. Minu arvates on käesolev jutustus selline.
Ühel külmal veebruariõhtul, Korea sõja esimesel talvel lahkusin ülikoolis oma loenguruumist ja astusin mööda koridori välistrepi poole. Kell sai viis ja talvine õhtu oli selline, mis mulle alati on meeldinud. Armastan Montreali ilusal talveõhtul. Nautisin juba ette kojuminekut mööda Sherbrooke Streeti, vilkuvat ehatähte Guy nurgal, üht jooki oma kamina ees, lõunasööki ja seejärel vaikset õhtut oma abikaasa seltsis. Hiljem kavatsesin veidi töötada ja siis hästi välja magada. Tol õhtul olin õnnelik.
Nüüd usun, et pean end teile tutvustama. Mu nimi on George Stewart. Põlvnen perekonnast, mida võiks nimetada vanaks Montreali sugukonnaks. Ent ma põlvnen ühtlasi vaesestunud perekonnast ja minu arvates pole ma üksnes Montreali, vaid ka depressiooni produkt, selle all kannatanud nagu paljud mu sõpradest. Montrealis, selles keerulises ja hellitavas linnas, oli depressiooni ajal vilets elada.
Olen paljude üritustega tegelnud, et endale leiba teenida, ent raadio on ainus, milles ma olen leidnud tunnustust. Juba aastaid enne sõda olin raadiosaates poliitiline kommentaator ja kirjutasin vabakutselise ajakirjanikuna ajakirjadele poliitilistel ainetel. Mõnel tohutu suurel maal, nagu Ühendriikides, oleks minusuguse kuulsusega mees jõukas saanud. Aga Kanada on maa väikese rahvaarvuga, kus tasu minusuguse töö eest on proportsioonis sellega. Sajad tuhanded kanadalased rannikust rannikuni tundsid mu nime, ent enamik neist elas minust paremini. Mul puudus majanduslik julgeolek. Aga ma sain hakkama ja mul polnud võlgu.
…
(paberkaaned kulunud)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.