Romaan
Parem räpane tõde kui ilus vale?
(Autor on siin pea peale pööranud iiri näitekirjaniku J. M. Synge´i mõtte: “Parem ilus vale kui räpane tegu”.)
Arved Tammlaan ärkas kahekümne kolme aastase noormehe unest ööpimeduses täiesti erksana… Akna lähedal, tänava ääres asuva kollase elektritulega laterna valguses ta nägi, et lauakell oli viis minutit üle kahe. Mis võis teda äratada ja talle niisuguse väljapuhanud tunde anda? Eile õhtul oli ta tuupinud niikaua kui aju keeldus keemia valemeid vastu võtmast.
Kuulatades vaikuses meenus tal, et toas üle koridori ootas üks üüriline surma. Vana, ligi seitsmekümneaastane daam, kellega ta vaevalt mõned sõnad oli vahetanud, aga kes talle seni, kui ta veel ringi liikus, igal juhuslikul kohtumisel oli vastu naeratanud seda viisakat inglise naeratust, mis kohe hajus, kui oli oma ülesande täitnud.
Perenaiselt oli ta kuulnud, et naine oli üksik, mõned vanad sugulased Cornwallis, keegi sugulane või tuttav Prantsusmaal. Neile oli teatatud tema surmahaigusest, aga vaevu, et neist keegi kohale tuleb, oli perenaine arvanud.
Võib-olla suri vana daam just praegu ja see virgutas tema unest… Tal meenus vanaema jutustus, kuidas teises linnas elav ema oli kuulnud tütre häält ja näinud tema varjukuju sel silmapilgul kui tütar kaugel hinge heitis… See pidi olema vagajutt, mõtles ta üleolevalt, vastu seades kõike seda, mida oli ülikoolis õppinud. Surm on ainult elavate rakkude reaktsioonide lakkamine, keemiliste reaktsioonide suremine, kordas ta endale, aga seejuures hakkas tal ebamugav öövaikuses, tänavalambi kollases kumas näis kõik nii trööstitu, vaikus ja asjade kontuurid nii selged, ent ühtlasi elutud, et teda valdas mingi ebaratsionaalne hirmutunne. Sellest vabanemiseks tõusis ta voodist ja läks akna alla, nagu endale tõestada tahtes, et ta veel elab ja saab liikuda.
…
paberkaaned puuduvad
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.