“Tuulepoisi lood”

“Nüüd hüppa,” käskis Tuulepoiss.
Ja Liisu hüppaski nagu lind, kel tiivad laiali.
“Ei, ei!” karjus ema ja jäi siis seisma ning tardus.
Liisu ei kukkunudki maha ega saanud haiget, vaid ta hõljus õhus.
Ema istus murule.
“Jessas, kas see on uni.”
Liisu maandus pehmelt tuulepadjale ja avas silmad. Ta lendaski. Liisu märkas ema murul istumas ja kätega pead kinni hoidmas.
“Ema, ema, vaata, ma lendan!” hüüdis ta ja lehvitas emale.
Aga ema ei vastanud midagi, ta lihtsalt vaatas Liisut ja ütles vaikselt endale:
“Tuulepoiss ongi olemas.”