Sara Lidman, kelle loomingu probleemitihedus ja psühholoogiline sügavus on tema kodumaal laialdast tähelepanu äratanud, sündis 1923. aastal Põhja-Rootsis ja debüteeris 1953. aastal romaaniga “Tõrvamiil” (“Tjärdalen”), millele järgnesid “Murakamaa” (“Hjortronlandet”, 1955) jt. Kõigis neis käsitleb autor keskkonnast hälbinud “erandinimest”, mõneti patoloogilise juuda traagikat ühiskonnas.
“Mina mu poeg”, Sara Lidmani viies ning kõige värskem teos (ilmunud 1961. aastal), erineb mõnevõrra tavasid trotsiv “erandinimene”, keda kehastab moonutatud hingega õnneotsijast minakangelane. Erinevus seisab eelkõige aktiivsemas ühiskondlikus hoiakus ja teatavas publitsistlikus laadis, mille ainestik ise on autorile peale surunud.
Romaan on kirjutatud vahetute elamuste põhjal. 1960. aastal külastas kirjanik Lõuna-Aafrika Vabariiki ja sattus aafriklastega suheldes kohalike rassistlike seadustega vastuollu. Ta vahistati ja anti “amoraalsuses” süüdistatuna kohtu alla. Üksnes maailma ajakirjanduse aktiivne vahelesegamine päästis ta ettenähtud kuuekuulisest vanglakaristusest ja kogu “Johannesburgi afäär” lõppes “ainult” rahvusvahelise skandaaliga ning kirjaniku maalt väljasaatmisega.
Sellisest taustast hoolimata ei ole “Mina ja mu poeg” päevakajaline süüdistusakt, vaid suure tunnetusliku väärtusega kunstiteos, millele minavorm – mis negatiivse peategelase puhul on maailmakirjanduses küllaltki haruldane – annab omapärast värskust.
A. R.
“Loomingu” Raamatukogu nr. 20-22/1963
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.