1913. aastal, kui Anthony Patch oli kahekümne viiene ja saatuse pilkest oli möödnunud juba kaks aastat, langes nimetatud päeva Püha Vaim – vähemalt teoreetiliselt – tema peale. See pilge oli kinga lõplik läikimalöömine, riideharja viimne puudutus, otsekui mingi intellektuaalne “Ennäe!” – ja ometigi pole ta selle loo murdekohas jõudnud kaugemale teadvustatud tegutsemise etapist. See tema, keda te kõige esmalt näete, kratsib sageli mõttes kukalt küsimuse üle, kas pole ta ehk autu ja kergelt hull, kas pole ta ehk üks puhtal tiigil hõljuva õlikihi kombel maailma pealispinnal kiiskav häbitu ja nilbe tühipaljus, kusjuures need puhud vahelduvad muidugi olukordadega, mil ta peab end üsnagi erandlikuks, läbinisti elukogenuks, ümbrusega hästi kohanenud ja kõigist talle tuttavatest inimestest justnagu mingil määral tähelepanuväärsemaks noormeheks.
…
(Raamatus on endise omaniku nimi ja ostukuupäev)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.