“Jalgpall hingede öös”

Vutist eesti kultuuriloos

Jalgpall on omapäine kunstisegu,
milles osiseid igast kultuurisfäärist. Balletist performanssideni. Stanislavski süsteem töötamas kõrvu Artaud´ julmuse teatriga. Jalgpallis pesitsevad sõbralikult rööbiti modernism ja postmodernism. Üks ei ole teist alla kugistanud ja näib, et ei kugistagi. Post ilmneb entusiastlikult eeskätt Euroopa võimsas klubijalgpallis, mis kihiseb rasside segust. Seal veikleb elemente järelkolonialismist, tsitaate jalkatraditsioonidest, iroonilisi jäljendusi Pele, Beckenbaueri või Maradona maneeridest, vihjetest Aafrikasse, Lõuna-Ameerikasse, Aasiasse. Vana hea modernism triumfeerib aga riikide rahvuskoondistes, seal lehvib romantism, laksuvad riigilipud, pasunad hüüavad hümne, põhiemotsiooniks on liigutav ja elitaarne isamaalisus.
Kui Touluse-Lautrec praegu pintseldaks, ei maaliks ta “Moulin Rouge´i” tantsivaid prostituute, vaid leiaks mõne vulgaarlselt poeetilise poosi naisjalgpallurite kirglikult etenduselt. Ja Monet´ ei fikseeriks maniakaalselt katedraale, vaid imetleks mõnd jalpalliehitist – neid on kerkinud oma funktsionaalses kauniduses üle Euroopa hulganisti. Eesti kunstioksjonil lööks aga hinnarekordeid Konrad Mägi värvipilt “Päikesetõus Lilleküla staadionil”.

– Vaapo Vaher

(Raamatus on pühendus)