1. Eesti ja eesti keel
Eesti, ametliku nimetusega Eesti Vabariik, on suhteliselt väike maa Soome lahe lõunakaldal: läänest itta üle 300 km ja põhjast lõunasse 245 km. Eesti elab alla 1,5 miljoni inimese, kellest kaks kolmandikku räägib emakeelena eesti keelt.
Eesti nimi
Nimel on värvikas taust ja ei ole jõutud päris üksmeelele, missuguseid kohti ja mis keele või keelte rääkijaid selle nimetusega eri aegadel on tähistatud. Detailse ülevaate Eesti nime ajaloost ja kujunemisest on andnud Riho Grünthal (1997). Vanades allikates mainitud aesti-nimeline rahvas on kõige järgi otsustades elanud suhteliselt kaugel praegusest Eestist. Esimesena ja kõige põhjalikumalt on aesti´sid kirjeldanud Tacitus teoses “Germania” (98 AD), paigutades nad Balti aladele, oma kirjeldatava Germania idapiiri lähedale. Esimesel aastatuhandel mainivad aesti´sid veel mitu ajaloolast ja kroonikakirjutajat. Nimetus on olnud Läänemere aladel tuntud juba Rooma aegadel – ilmselt paljudeski keeltes. Skandinaavia saagades ja rahvapärimustes korduvad viited aesti´dele räägivad sellest, et skandinaavlased on olnud juba esimesest aastatuhandest alates sellest rahvast püsivalt teadlikud. Aesti´de küsimus on hämar seetõttu, et praeguste eestlaste kohta ei ole varaste antiigiallikates, enne teist aastatuhandet, konkreetset infot. Alles Bremeni Adam oli esimene, kes oma Põhja-Euroopa kirjelduses aastast 1076 kirjutas täpsemalt sellest, kus Eesti (Aestland) paikneb, ja araablane al-Idrisi oli esimene, kes 1154. aastal paigutas Eesti (Astlandia) kaardile.
***
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.