Eestindanud Eduard Virgo
E. Kollomi kaas ja puugravüürid
Ilmari Kianto, tuntuid Soome kirjanikke, on sündinud Põhja-Soomes 7. mail 1874 ja on pärit Calamniuste soost, kes juba vanasti oli tuntud kirjanduslike harrastuste poolest. Kianto isa oli kirikuõpetajaks Suomussalmel, kus ka kirjanik on veetnud suurem osa oma elust. Seal asudes on ta põhjalikult tutvunud Põhja-Soome kidura ja karmi loodusega ja kehva kinniseloomulise maarahvaga, arenedes aastate jooksul nende mõlema andekaks kujutlejaks. …
… Kianto teostest on romaan “Punane joon” (1909) oma kunstilise väärtuse poolest saanud soome arvustuse üldise tunnustuse kõige parema teosena kirjaniku senises toodangus. “Punases joones” kirjeldab Kianto neid meeleolusid ja lootusi, mis valitsesid Soome kehvikute ringkondades pärast Vene 1905. a. revolutsiooni, milline Soomes lõpetas Aleksander III ja Nikolai II aegse rõhumis- ja venestamis-ajastu ning aitas võidule vabameelsed ning radikaalsed voolud, eriti aga sotsiaaldemokraatliku liikumise. Need meeleolud, lootused ja pettumused peegelduvad Soome uue eduskunna esimeses valimisvõitluses ja Põhja-Soome kehvikute tolleaegse elujärje kirjeldustes, milledes kirjanik on andnud neilt ajult võrratult tabava läbilõike, mis “Punase joone” on teinud üheks tähelepandavamaks teoseks Soome kirjanduses.
Tallinnas, 25.7.1936 Tõlkija.
Sari: Põhjamaade Romaane V
(paberkaaned puuduvad)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.