“Linnud rahva keeles ja meeles”

“Meie tänapäevane kirjanduses häälitseb harva mõni lind, seegi enamasti ebamäärane, liigitu. Ei ukerda ega lase kõhvi tedrekull, ei kriiska tiiruparv, ei ketra ega plaksuta öösorr, ei tilksu salapäraselt vesivutid. Kas on siis ennemuistsete helide hulka länud ka linnuhääled?

Huvi tuhmumine lindude vastu on omamoodi arusaadav ja isegi paratamatu. Karjapõli, laste esimene linnukool, on minevikunähtuseks jäänud. Suuri ühiskarju hoiavad koplite traattarad, elektrikarjused või mõni eakas karjak – isegi uus nimetus mõeldi romantilise karjapoisi asemele! Ja mitte ainult seda. Tänapäeva inimene ei loe elada jäänud aastaid enam käo kukude järgi, ei oota külvikäsku väänkaelalt või peoleolt ega karda ronga ülelennul surma või hundi karjatulekut. Ei panda enam kevadisel ajal ärgates toidupalukest suhu, et saabuvad rändlinnud “ära ei petaks”. Vihmaohust teatab raadio, ei enam pääsukeste madal lend, varblaste vihtlemine, musträhni trummipõrin või tuhanded muud märgid. Seda laadi sidemed inimese ja linnuriigi vahel on igaveseks katkenud, kosmoseajastu inimese maailmapilt läheb sootuks lahku tema vanavanaisade omast. Too minevikku aibunud maailmatunnetus võlub meid siiski oma tähenduslikkuse ja värvirikkusega.”