Küsimus, kust ja kuivõrd leiab Liivi- ja Eestimaa talupoeg hätta sattumise korral abi, on senise kirjasõnas kõige enam arutluse all olnud kaasaegsete endi poolt 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi esimesel poolel, mil talupoegade majanduslik olukord leidis agraarreformide üle peetavates diskussioonides palju tähelepanu. 20. sajandil alguse saanud teaduslikus ajalookirjutuses on seevastu eesti ja läti talupoegade peatoiduse probleem olnud seni pigem kõrvalküsimus. Küll on senises agraarajalookirjanduses küllaltki põhjalikult nii talu tööjõuga, loomade, rakendite kui maaga varustatust ja nendega seotud probleeme. Niisamuti on püütud korduvalt hinnata mõisakoormiste adekvaatsust ja mõju. Tegeletud on seega peamiselt küsimustega, mis on seotud talu sisemise potensiaali võimalustega, kuid vähe on tähelepanu pööratud küsimusele, millised abinõud talupojal olid siis kasutada, kui tema toodang oli juba ammendatud. Tegelikkuses ei avaldunud ju talu võime tulla toime reeglina mitte kunagi üksnes sisemisel kandevõimel, vaid essentsiaalne oli sotsiaalsete, õiguslike ja majanduslike suhete raamistik.
Vaadates laiemalt seniseid seisukohti ajalookirjanduses ja ühtlasi pidades silmas LIivi- ja Eestimaal aset leidnud sotsiaalsete, õiguslike ja majanduslike suhete arengut 17.-19. sajandil, võib sõnastada keskes probleemina küsimus: kas talupojad leidsid kaitset nälja vastu tänu oma pärisorjuslikele suhetele mõisaga või jõudis näljaabi talurahvani seoses riigi ühiskondliku rolli kasvamisega.
***
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.