“Teatrimälu”

Tahan uskuda, et kaduvikuline teatrikunst ikkagi päriselt ei kao. Kuni on mäletajaid ja kas või abitutesse sõnastustesse talletajaid. Oma kaduvusele ja muutlikkusele vaatamata – või just selletõttu – on teater oluline osa ühe rahva kultuurimälust.
Olen igiteisenevast ja igipüsivast lavakunstist poole sajandi vältel ikka ja jälle kirjutada üritanud. Tundes, et ega päriselt oskagi edasi anda vahetut kaemust, mis teatri olemust tabaks – ometi kirjutanud. Madis Kõivu leitud eestlaseks-olemise südamesõna, see ometi. Kõigest hoolimata, ja oma aegruumi ning oma osaga leppides.
Näitleja puhul on võõrkeelse sõna “roll” eesti sünonüüm samuti “osa”. Osa ühest lavamaailmast, lavastuse omailmast. Mis võiks haakuda, vähemalt ideaalis, inimese pärisosaga maailmas, elus, kõiksuses. Tähendab: osaduse ja osasaamisega millestki suuremast kui inimene ise. See ongi, minu arust, õige humanismimõiste. Sellise humanismi, mis ei ülista “looduse krooni”, vaid oma (sageli abitu) mõtlemisvõime tõttu teadvustab end vastutustundliku osana kõigest elavast. Nii nagu teatrilava, see Kreutzwaldi kena sõnaleiuga laudilmaks nimetatu, on vähemalt Shakespeare´ist ja Calderonist peale tähendanud ka kogu maailma võrdpilti.
Tegelik teater on tihti ka lihtsustav, labane, lame – ometi ajuti väga võimas. Kui oled kaua ta ligi olnud, taipad, et vahelduvad teatrilaadid, vormivõtted, tehnikaimed jms. on teisejärguline. Peamine on – inimloomingu võimaluste liigirikkus ja oskus laval säilitada elususe võimu, korduvustest hoolimata. Ja see, miks mängitakse. Millele teater osutada tahab. Et selleaastane “Eesti kutseline teater – 100” ei tähendaks pelgalt palgalist elukutset. Hoopis ehk elu kutset kui kutsumust?
Läksin liiga pidulikuks? Mis siis, mulle meeldib vanamoodne olla.

Sari: Eesti mõttelugu