“Mulle räägiti,” vastas Cadfael leebelt, otsides oma märsist väikest pudelit puuvõõrikupulbriga, “et sinu poeg ei ole surnud ega kavatse niipeagi surra, kuigi trobikond teie külalisi tormas öisel ajal välja ja karjus, et ta olla mõrvatud.”
“Ta oleks vabalt võinud ollagi mõrvatud,” nähvas vanadaam. “Ja olgu ta surnud või ärgu olgu, selliste asjade eest puuakse üles, nagu sa hästi tead. Ja kui mina oleksin surnud, mis siis, ah? Kelle süü see oleks olnud? Siis oleks tulnud meid mõlemaid maha matta ja perekond oleks laostunud. Üks vilets väike menestrel suudab päris palju kurja teha, kui ta sedasi öösel sisse hiilib. Aga küll ta veel maksab selle eest! Nelikümmend päeva või mitte, me ootame teda ja ta ei pääse meie käest.”
Sari: Öölane, nr. 113
(taskuformaat)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.