“Marienbad”

Jidišikeelne kirjandus on suhteliselt noor. Juudi rahva peamiseks kirjakeeleks oli mitme tuhande aasta jooksul iidne rahvuskeel – heebrea keel. Selle kõrval kasutati ka nende rahvaste keeli, kelle hulgas juudid elasid pärast nende vägivaldset väljasaatmist oma põhiliselt kodumaalt.

Jidši keel tekkis XV sajandil Kesk-Euroopas, saksa keele baasil, mille hulka põimiti nii heebreakeelseid kui ka slaavi keeltest laenatud sõnu. Mõne sajandi jooksul arenes jidiš väga värvikaks ja võimalusterohekeks rahvakeeleks. XVII sajandil hakati seda keelt kasutama ka kirjakeelena, kusjuures säilitati heebrea tähestik.

Šolem Aleichem on jidišikeelse kirjanduse silmapaistvaim esindaja. Tema kodanikunimi on Šalom Rabinvoitš. Kirjanikunimi on tuletatud heebreakeelsest tervitusest “Šalom alejchem” (eesti keeles – “rahu teile”). Ta sündis 1859. a. Perejaslavis Ukrainas. Tema lapsepõlveaastad möödusid Poltaava kubermangu juudi väikelinnades – štetlites, mille õhkkonda ta kirjeldas hiljem oma “Kasrilivke” jutustuste tsüklis. 1879. a. ilmusid tal esimesed heebreakeelsed kirjutised ajalehes “Hatsfiro”, kuid juba paari aasta pärast läks ta jidši keelele üle. 1908. a. halvenes järsult Aleichemi tervis ning ta veetis palju aega välismaa sanatooriumides, enamasti Itaalias ja Šveitsis. Esimese maailmasõja puhkemise hetkel viibis Aleichem kogu oma perega Berliinis, kust tal õnnestus kolida Taani ja hiljem Ameerikasse. 1915. a. kuni surmani 1916. a. elas ta New-Yorgis.

Šolem Aleichem oli väga viljakas kirjanik, ta on tuntud paljude romaanide ja jututstuste autorina. Romaanid “Jossele ööbik”, “Stempenju”, “Sender Blank ja tema pere”, “Ekslevad tähed”, jutustused “Kantor Peise poeg Motl”, “Piimamees Tevje”, “Menahhem-Mendl” on tõlgitud paljudesse keeltesse. Eesti keeles on ilmunud jutustus “Kui õnne ei ole” (“Kratt” nr. 7, 30. nov. 1925), štetli-naljajuttude kogu “Kuuskümmend kuus” (LR 1959, nr. 7, tõlk. A. Tamarkin), jutustused “Ülemlaul” ja “Piimamees Tevje” (LR 1987, nr. 3 ja 1988, nr. 14/15, tõlk. K. Kasemaa). Viimase ainetel on tehtud maailmamainega muusikal “Viiuldaja katusel”, mida on lavastatud ka “Estonias”. V. Mettuse ja H. Drui tõlgitud komöödia “200 000” (käsikirjas) lavastati Tartus “Vanemuises” 4. nov. 1931.

Šolem Aleichem on läinud jidši kirjanduse ajalukku sajandivahetuse väikelinnade ja juudi kesklassi elu kujutajana ja suurepärase humoristina. “Marienbad” (1917) räägib Poola juutidest, “Itše-Maieritest”.

See mehenimi oli tol ajal väga levinud ja on kirjakeelse Itsik-Meieri murdeline variant. Lugeja saab teada Varssavi juutide olmest, elustiilist, tõekspidamistest. Romaanis esineb nii situatsiooni- kui ka keelekoomikat. Igal kirjutajal on oma stiil: kõnekeel, jidiši-vene segakeel, poola-juudi murrak, millele on raske leida tõlkimisel ekvivalenti; saksapärane jidis, mida on püütud edasi anda kantseliidi ja klišeede abil, hebraismid, millele vastavad tõlkes raskepärane ja sageli kohmakas kõrgstiil. Aleichem on tabanud üpris iseloomulikku peenutsemist, mis peegeldub eesnimede venestamises või saksastamises. Berl muutub Bernardiks, Šloime Solomoniks, Meir Mariamtšik figureerib aga oma kirjades muutumatult Mark Davidovitšina.

Võrreldes teiste teostega on “Marienbad” vähem tuntud. Raamat tõlgiti inglise keelde alles 1982. a., kuid ta äratas kohe tähelepanu. Juba kaks aastat hiljem (1984.a.) ilmus Helsingis “Marienbadi” soomekeelne tõlge. Tahaks uskuda, et see pakub eesti lugejale nii uusi teadmisi juudi rahvast kui ka huvitavat, pingelist südnmustikku, mida on kirjeldatud eht-aleichemliku huumoriga.

– Anna Verschik