“Öö Kleopatraga”

… Ent romantism ei sündinud sugugi 1830. aastal “Hernaniga”. Seda valmistasid ette juba Chateaubriand ja Mme de Stael, see ammutas jõudu Schilleri ja Goethe, Shakespeare´i ja Byroni loomingust ning avaldus kõigis kirjandusvormidest. Kõige eredamalt lõi see aga lõkkele teatris. Vastates uue sajandi nõudmisele, astuti vastu klassikalistele kaanonitele. Romantism tahtis anda rahvale teoseid, mis toetaksid nende püüdlusi ja uskumusi ning mis pakuksid neile võimalikult rohkem rõõmu. Püüdes ületada valgustusajastu mõistusekesksust ning klassitsistlikke mõõdukuse- ja suletusenõudeid, nihutas romantism esiplaanile tundelise lõpetamatuse ja avatuse esteetika, loova isiksuse oma tungide, igatsuste ja fantaasiatega, erakordsete ja ja alateadvuslike hingeseisundite väljenduse. Mõjule pääses eksootika- ja minevikuharrastus, eriti keskaja poetiseerimine. Iseloomulik oli huvi võõraste kultuuride vastu.

…

– Kaja Riesen

Sari: Klassikalised lood

(taskuformaat)