Dokumentide kogumik.
Eesti Vabariigi sünnist on möödunud üle kaheksakümne aasta. Suurema osa sellest on Eesti olnud võõrriikide poolt okupeeritud annekteeritud. Pärast taasiseseisvumist 1991. aastal hakati riigi uuesti ülesehitamisel otsima toetuspinda omariikluse loomise esmakogemustest. Eeskuju leida ja üldistada polnud kerge, sest Eesti Vabariigi arengut kajastavad dokumendid olid suures osas publitseerimata ja laialipillatuna talletunud arvukates arhiivifondides.
1997. aastal alustas Eesti Rahvusarhiiv oma väljaannete Ad Fontes seerias Eesti Vabariigi ajalugu käsitlevate dokumentide publitseerimist. Sarja avaraamatuks oli ajaloodoktor Heino Arumäe koostatud kogumik “Eesti ja Soome suhted 1920-1925”. Nüüdseks on jõudnud järg sisepoliitikat käsitlevate dokumentide avaldamiseni. Niisuguse kogumiku vajalikkus peaks olema väljaspool kahtlust.
Eesti Vabariigi päevil 1918-1940 ei jõutud sisepoliitikaga seotud dokumentatsiooni süstematiseeritud publitseerimiseni, ehkki eriti iseseisvuse algusaegu ja Vabadussõda käsitlevaid üksikdokumente ilmus siin-seal. Neil aastail puudus publikatsioonide järele ka hädavajadus, kuivõrd riigi igapäevane jooksev dokumentatsioon oli “Riigi Teataja”, selle lisade, parlamendi protokollide, stenogrammide jms vahendusel kättesaadav ja kasutatav.
Aeg on edasi läinud. Rariteetideks hakkavad muutuma nii “Riigi Teataja” kui ka Riigikogu 1920-1930. aastate väljaanded, rääkimata trükistest, mis on pärit aastatest 1917-1918. Ainuüksi see asjaolu tingib vajaduse valida, süstematiseerida ja publitseerida dokumente, jäädvustamaks Eesti Vabariigi kujunemist ja arengut.
Varasemate ajaloodokumentide ulatuslikuma publitseerimisega hakati tegelema nõukogude okupatisooni perioodil alates 1950. aastate lõpust. Eesti Vabariigi kujunemist ja iseseisvuse algusaastate siseelu puudutasid mitu kogumikku, millest siinkohal võiks nimetada järgmisi: “Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon Eestis. Dokumentide ja materjalide kogumik” (Tallinn, 1957); “Eesti Töörahva Kommuun. Dokumentide ja materjalide kogumik” (Tallinn, 1958); “Eestimaa Kommunistliku Partei I kongress. Dokumente ja materjal.” (Tallinn, 1960); “Eestimaa Sõja-revolutsioonikomitee. Dokumente ja materjale” (Tallinn, 1977); “Kodusõda ja välisriikide interventsioon Eestis 1918-1920. Dokumente ja materjale” I köide (Tallinn, 1984), II köide (Tallinn, 1986); “Saaremaa ülestõus 1919” (Tallinn, 1988).
Samas välistas dokumentide salastatus ja ranged poliitilis-ideoloogilised ettekirjutused nende mitmekülgse valiku võimalust. Kõik avaldatavad dokumendid pidi sel ajal kinnitama etteantud ideoloogilisi kontseptsioone. Säärastes tingimustes kujunes publitseerimine pahatihti osaliseks, moonutades tegelikkust, kõnelemata juba ajaloo võltsimisele lähenevast dokumentide tõlgendamisest ja kommenteerimisest.
…
Sari: Ad Fontes nr. 5
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.