“Aioolia maa”

Ilias Venezis (I. Mellos, 1904-1973) sündis Ayvalikis Väike-Aasia läänerannikul, kus aastatuhandeid oli olnud kreeka asustus. 1922 mobiliseeriti ta türklaste poolt tööpataljoni, mille koosseisus olid kreeklased, ning saadeti Väike-Aasia sisemaale. Nii ei saanud ta küll otseselt tunda Kreeka-Türgi sõda (1920-1922), küll aga sellega seotud toorust ja ebainimlikkust. Venezise esimene raamat “Number 31328” (ilmunud 1931) kajastab vahetust kogemusest lähtudes neid läbielamusi. Romaanis “Tuulevaikus” (1939) kujutab autor Väike-Aasia põgenike tragöödiat ning raskusi uue kodumaa, Kreeka pinnale juurdumisel. Ebaõnnestunud sõja tulemusel lahkus Väike-Aasiast ühekorraga rohkem kui miljon kreeklast, kes vaeste põgenikena asusid Kreeka linnadesse ning tõid kaasa tööpuuduse, kuid ka palju tõsisemaid probleeme. Venezise romaani juhtmotiiviks on igatsus kaotatud kodumaa järele ning selle tegelaste saatus omandab üldrahvaliku iseloomu. Raamatule on omane sümbolism, sugestiivselt lüüriline meeleolu ning sügav inimarmastus, nii nagu ka teistele Venezise teostele.

Venezise peateoseks peetav “Aioolia maa” (1943) kirjeldab lüüriliselt ja nostalgiliselt kirjaniku lapsepõlveaastaid Aioolia kodumaal. Raamatus edastatakse ammuseid mälestusi ja kogemusi pastelselt hägusa kujutamisviisi abil, lummavas unenäolises või muinasjutulises rüüs, nii nagu need lapse imestunud silmile avaneda võisid. Raamatule annab erilise võlu sellest hoovav noorusvärskuse hõng ning selle seotus kodumaa mullaga. Mitte ilmaasjata pole sellest raamatust ilmunud tõlked tosinasse keelde, mida mitmel maal on korduvalt välja antud. Kreekas on teosest ilmunud mitukümmend trükki.