Põhjasõja ajal liideti endised Rootsi Läänemereprovintsid kujuneva Vene impeeriumi koosseisu (1710), millega omakorda kaasnes Eesti ala (laiemalt Eesti- ja Liivimaa kubermangule) lülitamine tsaaririigi sõjaväesüsteemi. Sõjaajaloolisest aspektist vaadatuna on see protsess, laiemalt aga kogu Vene aeg meie ajalookirjanduses seni paljuski läbi uurimata. Üheks selliseks läbiuurimata valdkonnaks on tsaariaegse sõjaväekohustuse ajalugu Eestis, mis Balti erikorra raames omas ülejäänud impeeriumiga võrreldes olulisi eripärasid ning tunnusjooni. Ka see oli valdkond, millesse kohalik aadel aktiivselt sekkus.
Sõjaväekohustuse aspektist vaadatuna oli Baltikumi integreerimine Vene impeeriumi sõjaväesüsteemi järk-järguline protsess, mis omakorda eristub selgelt kolmeks perioodiks:
– aastad 1710-1796 – ajajärk, mil Eesti ala oli ametlikult vabastatud riiklikust sõjaväesundusest – nekrutikohustusest;
– aastad 1796-1874 – nekrutikohustuse aeg, millele sõdade ajal lisandus veel maakaitseväe- ehk miilitsakohustus;
– aastad 1874-1917 olid aga üldise sõjaväekohustuse ajaks.
Nende perioodide sisu ning mõju on Eesti ajaloole olnud erinev. Käesolev uurimus võtab lähema vaatluse alla eeltoodud mitmepalgelise probleemideringi ühe tahu – maakaitseväekohustuse kõigis kolmes Balti kubermangus 19. sajandi esimesel poolel. Laiemas plaanis oleks maakaitseväekohustuse käsitlemine otstarbekas koos nekrutikohustusega, et saada terviklik ülevaade otsestest sõjalistest koormistest ning nende tagajärgedest Balti kubermangudes 19. sajandi esimesel poolel. Antud töö mahtu ja eesmärke silmas pidades on nekrutikohustuse puhul siiski piirdutud vaid kõige hädapärasemate paralleelide ning võrdlusmomentide esiletoomisega. Nekrutikohustus Balti kubermangudes aga väärib kindlasti eraldi käsitlust.
…
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.