Alles mõni aeg tagasi, 11. detsembril 1994. aastal, kui puhkes esimene “tšetšeeni sõda”, elas Tšetšeenia pealinnas Groznõis peaaegu pool miljonit inimest. Enamasti venelased. Ülejäänud olid tšetšeenid, ingušid, juudid, aserbaidžaanlased, armeenlased ja teised Kaukaasia rahvad.
1999. septembris algas teine “tšetšeeni sõda”. Vene õhujõud pommitasid Groznõid korduvalt; novembris ületasid Vene väed Tšetšeenia piiri. Sajad tuhanded inimesed põgenesid oma kodudest. Keldritesse varemete all jäid veel kümned tuhanded, enamasti vanemad mehed, naised ja lapsed.
Tänapäeval on kunagine õitsev paljurahvuseline linn Kaukasuse jalamil ainult valus mälestus. Groznõi on kohutav näide süsteemi täielikust kokkuvarisemisest ja lagunemisest.
“… Paneelmajadest ja ilusatest tellismajadest alles jäänud varemed loovad sürreaalse maastiku, mis jäädvustab inimeste püüdluste täielikku absurdsust. Kõik, mille inimesed olid kord selliste jõupingutustega ehitanud, muutusid nad siis mälestusmärgiks vägivallale ja jõhkrusele… ” (P. Prochazkova).
Kuid sõda pole suurema osa territooriumi vallutamisega lõppenud. Nii vene sõdurid kui ka tšetšeeni võitlejad sõdivad, kasutades samu vahendeid kooskõlas sama ideoloogiaga – silm silma, hammas hamba vastu. Olukord on seal ebaselge ja kaootiline ning välismaailmale arusaamatu, ilma põhjendatud paranemislootuseta. Tõsiasja valguses, et kogu territoorium on tegelikult suletud – Venemaa ei lase sisse ajakirjanikke ega vaatlejaid ning humanitaarorganisatsioonid saavad seal ainult äärmiselt rasketes tingimustes töötada -, jätkub infosulg, mis võimaldab kummalgi poolel karistamatult oma tsiviilelanikkonda ohverdada. Maailma juhtide ükskõiksus laseb sellel enneolematul inimõiguste rikkumisel toimuda.
Samal ajal pole Venemaa mitte ainult Euroopa Nõukogu Liige, vaid on hiljuti saanud “kõige arenenumate riikide” klubi liikmeks, samuti ka NATO partneriks…
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.