“Püüa päeva”

Lühiromaan “Püüa päeva” (1956) on suure chicagolase Bellow´ enim loetud raamat. Perest lahus elav ja töötuks jäänud müügimees Tommy Wilhelm on varasesse keskikka jõudes kehvas majanduslikus seisus. Isa jälgedes meditsiinialale suundumise asemel Hollywoodi sukeldunud peategelasel puudub seal läbi löömiseks anne.

Tahtejõuetu, otsustusvõimetu ja selgroota Tommy ei sobitu kapitalistlikku saavutustemaailma. Töötegemise asemel eelistab ta isalt raha lunida ja börsil õnne proovida. Enesestmõistetavalt lõpeb see viimastegi sentide kaotamise ja lootusetusega. Saatanlikuks meelitajaks on romaanis dr Tamkin, kes suuremat vastupanu leidmata jagab Tommyle nihilismi ja kõverate teede filosoofiat.

Groteskselt dramaatilised on peategelase suhted oma isa dr Adleriga, kes ei raatsi pojale loovutada isegi head sõna, rahast rääkimata. Kõrk ning eneseimetlejast eakas kirurg laskub oma raha- ja võimujanus nõnda madalale, et valetab poja finantsgeeniuseks.

1915. aastal Montrealis sündinud Saul (Solomon) Bellow oli äsja Peterburist immigreerunud jõuka juudi kaupmehe neljas laps. Vaevalt rääkima õppinud, pidi ta pähe tuupima Vana Testamenti ja heebrea keelt. Kaheksa-aastaselt läbipõetud tuberkuloos ei lühendanud vitaalse kirjamehe eluiga, kuid andis alust keskmisest kõrgema surmahirmu kujunemiseks.

1924. aastal kolis pere Chicagosse, linna, mis on Bellow´ loomingut kõige enam inspireerinud. Kirjaniku esikromaan “Ripakile jäänud mees” ilmus 1944. ning lühiromaan “Püüa päeva” 1956. aastal. Nobeli preemia tuli kaks aastakümmet hiljem.

Eesti NSV-s jõudsid tõlgituna ilmuda suurmeistri olulisemad romaanid: “Püüa päeva”, “Herzog” ja “Mr. Sammleri planeet”. Pärast vabariigi taasiseseisvumist järgnesid neile “Vargus”, “Vihmakuningas Henderson” ja “Tõeline”. Bellow´ loomingu peategelaseks on eksistentsiaalse kriisi käes vaevlev massiühiskonna inimene, kes tihtipeale juhtub olema poolintellektuaalist juut.

Bellow sai oma viienda naisega tütre, kui oli 84-aastane. Veel vanuigi kirjutanud suurmeister suri paar kuud enne 90. sünnipäeva Brookline´is ja on maetud Brattleboro juudi kalmistule.

“Siiski uskus Wilhelm, et kui ta end kokku võtab, võib ta käituda laitmatult, koguni nooblilt, ja isa varu jätta. Hoolimata sõnade pudistamisest – kui ta seda vältida püüdes ühte ja sama lauset mitu korda alustas, muutus pudistamine peaaegu kukutamiseks, – võis ta jutt olla vägagi lihvitud. Muidu ei oleks temast iialgi saanud head kaupmeest. Ka pidas ta end heaks kuulajaks. Kui ta kuulas, surus ta huuled kokku ja pööritas mõtlikult silmi. Tavaliselt tüdis ta küll ruttu ära, hakkas kärsitult ning katkendlikult hingama ja kordas ühtelugu: “Jah…jah… jah. Just minu mõte.” Kui talt nõuti erinevat seisukohta, teatas ta: “Nojah, ma ei ole päris kindel. Tegelikult näen ma seda natukene teises valguses. Seda asja võib võtta nii ja teisiti.” Tahtlikult ei solvanud ta iial kedagi.”

Sari: Romaaniklassika nr 3