/—/„Keegi ei kuule meid” tegeleb traditsioonilise probleemiga: mida teha olukorras, kus head valikud puuduvad? Vabatahtlikult sõjalise okupatsiooniga nõustumine tundub võimatu, vastupanu on aga juba ette hukule määratud. Oma romaanis ei vaatle Uibopuu seda küsimust mitte otsustajate, vaid n-ö väikse inimese perspektiivist. Väikelinna miljöö ja tegelastegalerii joonistuvad teoses meisterlikult. Ühelt poolt saab linnakesest lakmuspaber, mis peegeldab ühiskondlike kataklüsmide mõju tavainimesele ja muutumatus rahus tukkunud keskkonnale. Teisalt on suures sõjas mängukanniks muutuval väikelinnal teoses metafoorne tähendus: sellest saab väikeriigi mudel.
Uibopuud huvitab inimese psühholoogia pöördelisel ajal. Romaanis tegutseb terve galerii väikelinna miniühiskonna liikmeid: ametnikke ja seltsitegelasi, sõjaväelasi ja politseinikke, ajakirjanikke ja ärimehi. Võimuvahetus avaldab mõju nende kõigi positsioonile – ning kirjanik asubki vaatlema inimeste käitumist poliitilises segaduses ja surve all. Aga ka isiklikke valikuid ei kujuta autor lihtsate ja ühestena. Seda iseloomustavad kõige paremini romaani kesksed tegelased, Jaan Riivik ja Agu Moon, kaks kehvadest oludest pärit noort meest, kes satuvad sõja alguses tööle kohalikku ajalehte. Ehkki üks neist otsustab uue võimuga koostööd teha ja teine mitte, ei ole esimese näol tegemist puhta kollaborandi ja teise näol ehtsa vastupanuvõitlejaga. Enamgi veel, ajalehetöö kujutamine toob kõige selgemini esile, et autor ei idealiseeri pimesi ka iseseisvusaega: ka enne võõrvõimu tulekut mõistab linnavõim ajakirjandust oma kontrolli all hoida. /—/
Allikas ja täistekst: https://epl.delfi.ee/kultuur/eesti-lugu-valev-uibopuu-keegi-ei-kuule-meid?id=51163580
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.