“Õnnelikud päevad”

Tühi kõrb. Pimestav valgus.

Inimene paisatakse paremalt tagurpidi lavale. Ta kukub, tõuseb otsekohe püsti, klopib endalt tolmu, pöörab kõrvale, mõtleb.

Vile paremalt.

Ta mõtleb, läheb paremalt välja.

Ta paisatakse otsekohe lavale tagasi, kukub, tõuseb otsekohe püsti, klopib endalt tolmu, pöörab kõrvale, mõtleb.

Vile vasakult. /—/

Loomingu Raamatukogu 27/1969