“Martha F.”

Kõik lõigud Freudi biograafiates, mis on pühendatud tema abikaasale Marthale, on ühe vitsaga löödud. Enamasti räägitakse kõige rohkem kirest, mis Marhta temas esile kutsus ja mis väljendub umbes tuhandes nelja kihlusaasta jooksul saadetud kirjas, samas kui sellele järgnenud viiskümmend kolm abieluaastat on kokku võetud mõne reaga. Nagu see Ernest Jonesi järelehüüe eeskujulikule abielunaisele, kes suri 1951. aastal: “Vähe on nii õnnelikke liite. Ideaalne ema ja abikaasa Martha kuulus nende haruldaste perenaiste hulka, kes suutis alati hoida samu koduabilisi. Tema abikaasa mugavus ja heaolu olid talle kõigest olulisemad.” Lisaks peeti teda naiseks, kes polnud oma abikaasa tööde vastu kunagi vähimatki huvi üles näidanud, ning üsna pea jääb ta tagaplaanile kui märkamatu, ehkki hädavajalik isiku suurmehe lähikonnas, kuni ta lõpuks peaaegu täielikult areenilt kaob.

…