“Kirg ja üksindus”

Romaan

Esimene asi, mille preili Judith Hearne oma uues üüritoas välja pakkis, oli ta tädi hõberaamis päevapilt. Ta tädi koht oli tollest kurvast matusepäevast peale alati olnud kaminasimsil, ükskõik millises möbleeritud toas preili Hearne parajasti juhtus olema. Ja kui ta teda nüüd üles seadis, olid silmad päevapildil karmid ja küsitlevad, jagades preili Hearne’i enese halvakspanu voodivedrude olukorra, mööbli närususe ja Belfasti allakäinud linnaosa suhtes, kus see korter asus. /—/

(paberkaaned katki)