Kosmoses elamise veidram pool.
“Raketiteadlase jaoks oled suurimaks probleemiks sina. Sa oled kõige tüütum aparaat, millega ta oma töös kokku puutub. Sina oma ebastabiilse ainevahetusega, oma nigela mäluga, oma kehaga, millest on olemas miljon erinevat varianti. Sa oled ettearvamatu. Sa oled heitlik. Sinu parandamiseks kulub nädalaid. Inseneril tuleb muretseda vee, hapniku ja toidu pärast, mida sa kosmoses vajad: lisakütuse pärast, mis kulub sinu krevetisalatite ja lihapirukate transportimisele. Päikesepaneel ja rakettmootori düüs on vait ega taha midagi. See ei väljuta ekskremente, ei satu paanikasse ega armu komandöri. Sellel puudub ego. Selle konstruktsiooni kandvad elemendid ei hakka kaaluta olekus lagunema ning see saab väga hästi hakkama ka ilma uneta.
Minu jaoks oled sa parim asi, mis raketiteaduses juhtuda saab. Inimene on masin, mis teeb terve selle ettevõtmise lõputult huvitavaks. Võtta üks organism, mille iga omadus on arenenud täpselt nii, et hoida teda elus hapniku, raskusjõu ja veega maailmas, ning riputada see organism kuuks või aastaks kosmose tühjusesse – see on pöörane, kui põnev ettevõtmine. Kõik see, mida me peame Maa peal enesestmõistetavaks, tuleb ümber mõelda, ümber õppida ja ümber treenida – täiskasvanud mehed ja naised peavad õppima potil käima, šimpans peab selga panema lenduri-ülikonna ja lendama orbiidile. Maa peale on ehitatud terved võltskosmosed. Kapslid, mis kunagi ei stardi; haiglad, milles terved inimesed veedavad pikki kuid selili lamades, et mängida kaaluta olekut; laborid, kus kukutatakse korjuseid, et simuleerida vette maandumist.” – Mary Roach
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.