“Temal olid linnud”

“Mida Alma mõtleb?” Kohkunult vaatas ta ringi, praostiproua hääl oli kõlanud nii elavana, nagu oleks ta kõndinud sealsamas ja pead Alma poole keerates küsinud, mida Alma mõtleb. Alma arvutas aastaid, kakskümmend aastat on möödas sellest päevast, isegi rohkem. Alma silmitses puude vahelt paistvat põldu ja küüni, pikk ja kõhn, oli praostiproua tema kõrval, kergitades seelikusabasid. Rada viis üle põndaku, praostiproua vahtis usse kartes oma jalge ette ja sonkis rohtu kepiga, mille Alma oli aia äärest võtnud. Aiateivas, isegi seda mäletas ta, esiteks oli ta katsunud lepa küljest keppi murda, aga lepp oli olnud sitke, ja et aiateivas oli juhtumisi käepäraselt lahtine olnud, oli ta hirsaiast teiba tõmmanud ja praostiprouale andnud. Nad läksid mustikale. “Mida Alma mõtleb?” – just selle koha peal, kus rada järve poole keerab, peaaegu tervenisti mustikavarte vahele kadudes. Mida Alma mõtleb sellest, et ta oli lõpuks oma kodukülla tulnud. Ja mis ta oli vastanud: et ta ei mõtle midagi.