“Sulev Luik”

*Iga eesti keeles või eesti inimesest ilmunud biograafia kujutab endast olulist jildu meie kultuuriloos. Siiski võiks ühest elulooraamatust välja lugeda ka midagi sellist, mis tõstab ikka ja jälle fookusesse üldist ja olulist. “Märka tõelist kunstnikuhinge, ära lase tal hääbuda ja haihtuda!” võiks käesolev biograafia kokkuvõtlikult kajada loosungina tänasesse teatrimajja, prooviruumi, ateljeesse, stuudiosse, tänavale.

Ta oli nagu joonis kaljuseinal, hieroglüüf, mis süüvib mällu, kuid mida on võimatu lõpuni mõista. Ta oli terav, ta oli lihvitud. Tema juuresolekul ei tahaks sõnu teha. Tema juuresolekul on ka kõige täpsem sõna liiast. – Toomas Raudam.