Kui Johann Voldemar Jannsen 16. mail saja aasta eest oma viiekümnendaks sünnipäevaks ärkas, oli tal senisest teest mõndagi mõtelda. Särghaua karjapoisist, Vändra kirikuisanda kutsarist, kantrist ja koolmeistrist oli ajapikku saanud oma aja viljakaim ja loetavaim kirjamees. Ta oli “Eestirahwa kassoks, ei kellegille kahjoks” kirja pannud tuhandeid lehekülgi jutte ja laule, enamasti küll laenulisi, ent sealjuures säärase lopsaka ning isikupärase stiilikoega, milleni meil enne ega pärast teda pole jõutud. Ta oli asutanud “Vanemuise”, esimese eesti seltsi, olnud kaua selle tänaseni elujõulise ettevõtte esimene president. Eesti püsiva ajakirjanduse rajajana oli tal seljataga tosin aastat esimese professionaalse ajakirjaniku põlve (millele tuleks küll liita kümmekond eelnevat aastat “Sannumetoja” toimetamist). Juubelipäeval oli isa tervitamas tema põlve najal jalule tõusnud esimene eesti naisluuletaja, -näitekirjanik ja -ühiskonnategelane Lydia Koidula. Otsekui juubelikingiks oli pärast pikka ootamist saabunud luba suurürituseks, mida Jannsen palju aastaid oli uskumatu visadusega propageerinud ja mille otseseks organiseerimiseks ta vaeva ei säästnud – esimeseks eesti üldlaulupeoks. …
Loomingu Raamatukogu 18-19/1969
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.