“Pime palgamõrvar”

Margaret Atwoodi kümnes romaan “Pime palgamõrvar” (2000) on pälvinud Bookeri preemia. Ajakiri Time nimetas teose aasta parimaks raamatuks.

“Pimeda palgamõrvari” peategelased on eakas Iris ning tema vahetult pärast Teist maailmasõda enesetapu sooritanud õde Laura. Põdura naise tagasivaade kunagistele sündmustele ja suhetele põimub õe kirjutatud kultusromaaniga “Pime palgamõrvar”. Teos jättis Irise eluks ajaks kuulsa õe varju. Oma aja kohta seksuaalselt avameelse Laura romaan kujutab rikka noore naise ja põgenikust mehe armastuslugu segastel 1930-ndatel. Salakohtumistel sepitsevad armunud fantaasialoo, mille tegevus toimub planeedil Zycron. Nii nende jutustus kui ka päris elu liiguvad vastu lähenevale sõjale.

Kanada romaanikirjanik ja luuletaja Margaret Eleanor Atwood on olnud aastaid Nobeli preemia ootelehel. Kuigi mullu napsas ihaldatud preemia türgi kirjanduse suurkuju Orhan Pamuk, on kindel, et kui 70. sünnipäevale lähenevale Atwoodile elupäevi antakse, jõuab järjekord peatselt ka temani. Mullu trükimusta näinud jutukogu “Moraalihälve” näitab ilmekalt, et tänapäeva ühel suuremal kirjanikul loomeindu jagub.

Atwood sündis 1939. aastal Ottawas. Lapsepõlve ei veetnud ta siiski kividžunglis, vaid sageli koos putukateadlasest isaga päris metsas. Koolis oli tüdruk aktiivne lugeja, kuid kehvapoolne õpilane. Edasi tuli Toronto ülikool ning juba 22-aastaselt esimene luuleraamat. Atwood on kaks korda abiellunud ja saanud ka emaks ning teda tuntakse kui feministi.

Atwood lööb aktiivselt kaasa rahvusvahelises kirjanike ühenduses PEN, kus ta on võidelnud kirjanikest poliitvangide vabastamise eest. Tema avalast südamest räägib fakt, et ta annetas “Pimeda palgamõrvari” eest saadud Bookeri preemiasumma keskkonnakaitseks.

Kirjaniku teoseid on tõlgitud enam kui 40 keelde. Eestis on ilmunud kõik Atwoodi olulisemad romaanid “Orüks ja ruik”, “Teenijanna lugu”, “Kassisilm”, “Röövelpruut”, “Alias Grace”, “Pinnaletõus”, “Pime palgamõrvar” ja “Leedi Oraakel” ning jutukogu “Tantsutüdrukud”, luulekogu “Moondatud laulud” ning Homerose “Odüsseia” ainetel kirjutatud “Penelopeia”.

“On veel palgamõrvarite oma koobas. Sinna lähevad tööst vabal ajal kõik mõrvarid, et kuulujutte vahetada, noosi jagada ja oma tegudega hoobelda. Koobas on jultunult sisse seatud täpselt peapalee kohtusaali all, see on sügav ning vooderdatud vaipadega – nendesamade vaipadega, mida palgamõrvareid sunniti lapsena kuduma ja mille nad hiljem on varastanud. Nad tunnevad oma vaibad koe järgi ära, istuvad nendel, suitsetavad nägemusi tekitavat fringtaime, libistavad sõrmega üle mustri ja külluslike värvide ning meenutavad, missugused need paistsid, kui nad veel nägid.

Ent sellesse koopasse lubatakse ainult pimedaid palgamõrvareid. Nad moodustavad suletud ühiskonna, kuhu võõraid tuuakse üksnes röövsaagina. Liiatigi on mõrvar reetnud oma ameti, kinkinud elu kellegi, kelle tapmise eest talle maksti.”

Sari: Romaaniklassika nr 27